Oktoobris 2023
Nädala jagu tagasi leidsin, et olen oma uue projektiga ummikus. Minu poolt kuvatud info ei jõua sihtgrupini… ja enda vastu aus olles, olin sihtgrupi seadmise üldse ära unustanud. FB reklaamid ketrasid tühja ja huvilisi nagu polekski. Küsisin imeliselt sõbralt, Marialt, las palun vaatab kaartidelt – mis takistus ees on, mida ma ei näe. Tema sõnastas kaartide sõnumi otsekoheselt – otsus on tegemata! Mis otsus…? No otsus, kas võtad selle teekonna ette või ei…
See unenägu…
Neljapäeva hommikul ärkasin unenäost, mis oli ühteaegu sügav kui võimas. Nägin, et suren, kuid see surm oli kõike muud kui lihtne. Mind ümbritses suur hulk inimesi, ja me olime koos väikses ruumis, mis tundus nagu vangla- või põgenikelaager. Me teadsime, et saame vabaks, kohe-kohe saame välja sellest kitsikusest. Aga siis midagi muutus. Üks sõdur vaatas mulle kurvalt otsa ja lausus tasa: “Mul on kahju.” See fraas jäi minu mällu kummitama. Mis ta sellega mõtles? Mida ta kahetses? Me saame ju kohe vabaks!
Aga me ei jõudnud kunagi vabadusse. Meid viidi hoonesse ja pidime ootama lennukit või midagi sarnast. Olin eufoorias, vabadus oli käeulatuses – kohe näeme päikest, saame astuda rohelusse! Ent keegi meist ei märganud, et samad sõdurid, kes meid valvasid, tõid välja kuulipildujad. See oli hetk, kus kõik muutus süngeks. Olematuks. Mispeale ärkasin. Tundsin, et olen kaotanud midagi olulist. Midagi oli kadunud. Ma olin elus, kuid midagi oli muutunud. Olin segaduses ja tundsin kõikehõlmavat tühjust.
Meeldetuletus baashaavadest..
Päev jätkus ja püüdsin unustada hommikuse unenäo. Sel päeval osalesin ettevõtlusega seotud töötoas, kus räägiti baashaavadest. Püüdsime pimesi tajuda, milline baashaav meid kõnetab… Baashaavasid on mitmeid, seekord puudutasime kolme olulisemat: üks neist on seotud julgusega rääkida oma tõde, teine vajadusega kuuluda ning tunda armastust ja kolmas – hirm, kas ma jään ellu! Mulle tundus, et peaksin valima numbri, mis viitas surmahirmule. See hirm – “Kas ma jään ellu!” – kannab mind praegu oma ärile ja tööle mõeldes vägagi mitmel tasandil. See suunas mu mõtted ja tegemised.
Koos hommikuse unenäoga oli suunav nooleke vägagi terav. See ütles: “Vaata, kas sa julged elada! Või tegeled hoopis “mitte suremisega.” See on hirm, mis takistab mind tegutsemast julgemalt, rääkimast oma tõde ja nautimast elu täiel rinnal, tegemast otsuseid, millistel oleks ka edasiviiv jõud.
Õhtune energiatöö
Õhtu saabudes osalesin Marleni ja Ketlyni korraldatud energiatöö-õhtul, mille teemaks oli seekord raha ja küllus.
Sellistest õhtutest on alati raske teha kokkuvõtteid, sest kogemused on nii sügavad, mitmekihilised ja isiklikud. Pildid ja mõtted keerlesid mu silme ees… Ketlyn viis sel õhtul läbi juhendatud meditatsiooni teemal “mina ja raha”. Nägin, kuidas raha muutus siniseks valguskeraks ja tantsis minu ees, minu üle ja minuga koos. See oli ilus ja võimas hetk. Mingil hetkel kuulsin – nüüdseks on juba segane, kas enda sees, või Ketlyni õelduna – Ela julgelt!, ära karda, enam ei ole need ajad, mil sa ei tohiks silma paista! Need ajad on möödas, kui meie vanavanemaid kadedusest varast ilma jäeti ja rikkamaid kulakute pähe kaugele maale saadeti. Nüüd on turvaline silma paista, nüüd on turvaline olla nähtud ja elada külluses!
Öine sõnumitooja…
Kuid päeva seiklus ei lõppenud veel seal. Kell oli juba üle südaöö, kui asutasin kodu poole sõitma. Tee oli pime ja märg. Äkitselt märkasin kaugel teel midagi keset sõidurada seismas. Ja ei, see ei liikunud! See oli tumedam kuju, mida ma ei suutnud eemalt kohe tuvastadagi. Signaal ja pidurid põhja ja sain auto läbi häda seisma.
Suutsin seisma jääda vaid mõne sentimeetri kaugusele värisevast ja hirmunud metskitsest, kes seisis ikka veel keset teed. Kits ei liikunud kuhugi, vaid seisis seal, vahtides mind oma hirmunud silmadega. Ta ei olnud hüpanud kogemata teele, ta seisis oma vabisevatel jalgadel, olles hangunud. Ei ajanud teda ära ei minu signaal ega möödasõitvad autod.
See kohtumine kitsega oli justkui hüüumärk päeva lõpus. Taipasin, et kits ei värisenud mitte hirmust surma ees, vaid pigem hirmust elada. See kits oli loobunud, seisnud üksi keset pimedat teed, oodates surma. Suitsidaalne, elust loobunud.
See päev oli täis ainulaadseid ja sügavaid kogemusi, mis sundisid mind mõtlema elu ja hirmude üle. Minu hommikune unenägu, baashaavad ja kohtumine kitsega õpetasid mulle, et elu on väärtustamist väärt. Ärge laske hirmudel ja loobumisel end tagasi hoida. Elage julgelt ja võtke vastu elu, sest just siin ja praegu on turvaline. Olge julged, sest elu võib olla täis imesid ja võimalusi, mis ootavad teid.
Nii, et jääb küsimus – kas sina julged elada?