Siia tuleb lugu minu teekonnast perekonstellööriks. Loomisel.

Teekond kilogrammides: -12; +25; -20; +15; -25

aprill 2024

Ma olen olnud teekonnal iseendaga juba pool sajandit, mis on viinud mind läbi elu erinevate etappide, kujundades mind tugevamaks ja enesekindlamaks. Mu keha ja kaalu lugu ei ole lihtne kulgemine ühest punktist teise, vaid pigem pöörane rännak läbi elukivide ja -kändude, leidmaks lõpuks tee tagasi iseenda juurde. Olen kogenud suurt ülekaalu ja enesehinnangu madalseise, aga ka mõnusat voogu ja edusamme.

Siinse loo eesmärk on jagada teiega oma lugu, mitte ainult inspireerida, vaid ka näidata, et igaühel on võimalus muuta oma elu ja leida tee enesearmastuseni. Loodan, et minu kogemused kõnetavad teid ja annavad julgust jälgida oma südamehäält ning astuda samme oma isikliku õnne ja eneseleidmise suunas.

Algus

Ma ei ole kunagi olnud enda standardite järgi normaalkaalus. Alati suurem kui teised, Kehalise tunnid mulle koolis ei meeldinud – seal pidi jooksma, pingutama… mäletan, et tegin ühe kätekõverduse ja ütlesin, et 10 on tehtud. Sama lugu kõhulihastega. Olematud. Ma lihtsalt ei olnud sedalaadi tüdruk, kellele oleks sport meeldinud.

Siis olin 19 kui sain esimest korda emaks. Aasta oli 1992, poeletid haigutasid tühjusest ja menüüs olid peamiselt praekala ja kartul. Peale lapse sündi oli mu kehakaal aegade väikseim, 62kg. Keha oli noor, nõtke, kuigi väsinud sünnitusest. Sellesse kaalu pole ma hiljem kunagi tagasi jõudnud. Olgu öeldud, et pikkust on mul omajagu ja “normaalkaal” võiks olla pigem 70 kandis. Ühiskond üürgas toona lauda “Maa tuleb täita lastega”

Järgmised 10 ja rohkem aastat oli minu fookus endast väljaspool – mis on teistel vaja, kuidas saan teistele meeldida ja nii edasi. Ma ei olnud läbini rahulolematu, kuid ma püüdsin koos heaoluühiskonnast tingitud kosumisega oma liigsetest kilodest pigem mitte mõelda. Ma ei usu, et mul kodus kaalugi oli. Olin lihtsalt selline, nagu olin, ja kui see kellelegi ei meeldi, siis on see tema mure. Lühidalt öeldes tegin “lalala” peeglisse vaadates.

Minu enda keha muutus äkki oluliseks, kui soovisime praeguse abikaasaga saada lapsevanemateks. Siis oli oluline, et mu keha täidaks temale pandud ootusi. Ootusi, mis tulid osaliselt väljastpoolt (“Maa tuleb täita lastega”), osaliselt kindlasti sügavast sisemisest tungist saada veelkord lapsevanemaks.

Sellest järgmised ligi 10 aastat olid täidetud ülesköetud ootustega keha suhtes. Erinevad arstivisiidid, hormonravimid. Peavalud. Ja muidugi meeletu kaalutõus. Jätsin maha suitsetamise – asendustegevuseks söömine. Ja mitte lihtsalt söömine, mäletan, et oli periood, kus õhtus läks pakk Pilvekese komme ja/või tahvel Geiša šokolaadi.  Kindlasti ei saa ühele faktorile näpuga näidata – kui jätad suitsetamise maha, on kaalutõus paratamatu; või kui teed IVF katseid, siis tuleb kaalu ka kindlasti juurde. Ei, nii mustvalgeks ma elu ei pea. Küll aga näen tagantjärgi, et peamise põhjusena enesehinnangu ja enese väärtustamise langust.

Üks pöördepunktidest oli kusagilt loetud lause: “Kui sa armastad, siis sa hoolid.” Kui sa ennast armastad, siis sa hoolid endast. Kui sa armastad oma last, siis sa hoolid temast, sa ei luba temal tarbida kahjulikke aineid, mis teevad ta koledaks, mõjuvad talle halvasti jne. Aga. Miks sa seda endaga siis teed? Vaatasin oma pooleliolevat kommipakki ja mul jäi üle nõustuda. Jah. Nii on.

Kolme aastaga -12

Oli aeg, kus ma ei teadnud, kus Tallinnas on mõni jõusaal… ujula… koht, kus üldse liikuda. Kuni kolleegide-äripartneritega sai üks hetk oma kehadele vaadates selgeks, et midagi tuleb ette võtta. Otsustasime kord nädalas vesiaeroobikasse minna. Sellest sai alguse minu trennipalavik. Enne hommikusööki basseini, peale bassu üks “ärihommikusöök”. Praegu tundub – kas seda oli tõesti vaid kord nädalas. Küllap. Noor keha (vanus toona 30 ringis) oli mõnusasti kuulekas ja kaalunumber hakkas langema. Innustatuna edust otsustasin premeerida ennast jõusaali-piletiga. Mäletan selgelt seda sünnipäevapeo järgset hommikut. Pisut magamata, kuid spordiklubi Arctic Sport jäi tee peale.

Lisamotivaatoriks oli rahaline panus. Leping sai sõlmitud aastaks ajaks – tekkis igakuine rahaline kohustus. Klubis võisin käia piiramatult, kasvõi mitu korda päevas. Sealt edasi 4-5 aastat sai minust spordihunt!  Tippaegadel käisin klubis 4-5 korda nädalas. Les Mills kavad, vesiaeroobika, jõusaal – täielik paradiis! Kehakaal langes, kuni jäi stabiilseks 78 kilo juures. OK, päästevöö jäi, kõhulihased pole kunagi mu tugevam külg olnud. Komplimente kuulsin tihti nii tuttavatelt kui võõrastelt. Sai uhkusega peeglisse vaadatud – nii on hea.

Viie aastaga +25

Mis siis juhtus? Elu. Trenni-sõbrants kolis ära, lastega oli rohkem tegemist – ei jõudnud enam trenni ja kui lihased oma toonust enam ei saa, olid kilod kiired tagasi tulema.

Mul on kusagil üks nimekaim, nähtavasti aastaid vanem, võimalik, et praeguseks juba lahkunud. Tema diagnoos on mingil hetkel minu digilukku jõudnud ja seetõttu on minu perearst kohusetundlikult mind üle paari aasta enda juurde ülevaatusele kutsunud. Minu kinnituse põhjal, et ma ju peaks teadma, kui mul infarkt oleks olnud, digilugu muuta ei saa. Perearsti vastu mul ka midagi ei ole ja nii ma seal vahel aru andmas käingi – mõõdavad pulssi, vererõhku ja ka kehakaalu.

Mäletan selgelt seda ehmatust, kui mul tuli seal kaalule astuda ja number oli tugevasti üle 100. Minu keha?!? Päriselt! Siit edasi algasid igasugused piiramised ja dieedid. Koju jõudis sõber kaal, mida sai jälgima hakatud. Tõsi, tihtilugu jälgisin ma, et ta kapi alt välja ei satuks 😉

Nädalaga -5kg. Kahe aastaga -10

Kapsasupi dieet. Nädalane väljakutse oli piisav, et mõista – ei, mingi suurem dieeditaja ma ei ole. Kaalu kadus -5 ja väike otsus tekkis taas trennisaali jõuda.

Jõudsin tagasi trenni.

Vahepeal olime kolinud linnast välja ja trennis käimine hakkas nõudma eraldi sõitu-parkimist – aja ja rahakulu. Mis siis ikka, tervis tarviline vara. Reval Spordi uksed olid minu jaoks valla. Seekord oli intensiivsus pigem kesine ja trennis sai käidud kuni kaks korda nädalas. Reval Spordi kohta saan kiita tema basseine ja saunakeskust. Lastega seal kord kuus möllamas käia oli omaette boonus.

Paleo dieet. Söö rohkem liha ja köögivilju. See mulle meeldis. Olulinsena saan välja tuua, et selleks ajaks oli mu magusa-vohmimine ka vähemaks jäänud. Kuid siiski enesehinnang oli allapoole arvestust… Mõned kilod läksid alla, kuid mitte väga märkimisväärselt. Parim toit, mille endaga integreerisin – kodujuust kartuli ja soolaheeringaga.

Wildfit. Poole aastaga -20

Aasta oli 2018. Isa lahkumise aasta. Wilfiti programm oli siis Eestis uus. Mina võtsin koolituda otse Eric Edmeadesi all. Kohalikke juhendajaid toona ei olnud. Grupp oli ingliskeelne, rahvusvaheline, zoom-kohtumised olid ka. Mind innustas Eric Edmidsi videod ja otse-kohtumised. Sisenemise tasu tundus suhteliselt krõbe, isegi kolmekuulise järjepideva toitumisprogrammi eest. Kuid kui sa oled piisavalt suures ummikseisus, siis haarad sellestki õlekõrrest. Esimene osa programmi on suhteliselt kerge – joo rohkesti vett, jälgi ennast ja hinga! Otsustasin, et kaotada pole enam midagi – lasen oma aju täiesti ära pesta.

Üks raskemaid hetki oli oktoobris 2018. Olime programmis just selle koha peal, kus süsivesikuid piiratakse miinimumini. See tähendab, et lisaks saiale, makaronidele on ka kartul ja riis toidulaualt väljas. Võisin ohjeldamatult tarbida köögivilju ja lihatooteid. Ja ühel sellisel päeval oli peielaud. Mäletan muretseva ema pilku – kas sa liha ikka sööd…

Nende kolme kuuga jätsin menüüst välja kõik suhkrud (ka salakavalad lisasuhkrud  näiteks eelmaitsestatud lihatoodetes – miks oh miks nad sinna üldse pannakse!!!), jahutooted (ka leiva, sest vaadake, kui palju nisujahu ja suhkruid on tavalises leivas!) piimatooted, kohvi… Alkohol polnud mulle selleks ajaks enam teemagi – see jäi beebiootuste-lootuste ajal maha nagu iseenesest. Nii ma siis kolme kuu pärast programmist väljusingi -9kg ja hoopis teistsuguse suhtumisega toitu kui seni. Kaalulangus jätkus ja pool aastat hiljem saingi öelda – poole aastaga miinus 20kg. Aitäh, Wildfit.

Viie aastaga +15

Aastad möödusid, Wildfit elustiil jätkus, kuid patuseks pooleks sain pidada seda, et ei suutnud enam kuidagi paastuda ega ketoosi minna. Elus on vaja vahedust, tsüklilisust. Minu turvatunde-meel aga tahtis maandamist söömise näol. Batoonikeste, šhokolaadi ja jäätiste asemel mugisin puuvilju ja pähkleid. Jah, on küll kergem valik, kuid ka neid pole mõistlik ohjeldamatult närida.

Sellesse aega mahtus ka veel üks Wildfit-kogemus (-2kg) millise eel olid ootused suureks köetud, kuid tulemus jäi kesiseks. Miks? – küsite – pole õrna aimugi. Holistilsest vaatest saan öelda, et usku ei olnud. Eneseusku.

Ma sain alles aastat kaks tagasi konstellatsiooniväljal oma üleliigset kaalu sümptomiks pannes aru, et minu kehal ei ole midagi viga. Kõik need dieedid, mis piiravad – söö vähem kaloreid, liigu rohkem! Ära söö suhkruid – piima, ära tarbi jahutooteid! – teate, miks need ei toimi?

Sest need tegelevad TAGAJÄRGEDEGA. Ükskõik, kui palju ma suudan end kokku võtta, ükskõik, kui palju ma järgin erinevaid dieete – kui ma ei ole lahendanud ära sümptomi taga olevat juurpõhjust, ei toimi, sest ma leian ühel hetkel jälle ennast pugimas midagi magusat või mingit kräppi, mis füüsilises kehas ladestub rasvakihina.

Konstellatsioon näitas, et minu keha lugu on seotud minu vana-vana-vanatädi looga. Lugu ma ei tea päriselust. Väljal andsime lugu teadmata temale koha. Kostusid laused – see on sinu enda kaitseks; kui sa oled suur, siis sa oled tugev, siis ei ole sul ohtu jne. Andsime energiatele koha. Võtsin vastu õppetunnid ja ressursid. Tänasin ja jätsin kõik austusega vanavanematele.

Kohe ei muutu kindlasti midagi. Seda ei tasugi oodata. Konstellöörina teadsin seda muidugi ja võtsin kõik ootused maha. Võiks öelda, isegi, et unustasin selle töö.

Poole aastaga -25 kg

– veerand minu kehakaalust!

2022. aasta lõpuks olin väsinud ja meeleheitel – nägin, et ükskõik, kuidas ma ei toitu, ei loe ka see, et liigun mõõdukalt (kodus passimine pole kunagi minu teema olnud), ikka tuleb kilosid juurde. Innustatuna paari hea tuttava kogemusloost otsustasin pöörduda Kaalukliinikusse. Ega ma ju sajaprotsendiliselt kindle ei olnud, et see aitab. Või et ega mul mingeid suuremaid tüsistusi hoopis ei teki. Kuid meeleheitel inimene heidab kõik vabandused kõrvale ja valib teinegi kord ekstreemsused. Minna oma keha vastu veelkord

      (IVF katsetega sai seda korduvalt tehtud).

Eredalt on meeles enne operatsiooni dialoog opi-õega. 104kg, kas see on teie tippkaal? Ei, sain öelda, on olnud ka hullem…

Niisiis praegu olen juba üle aasta nö maotu. Mulle tehti bypass operatsioon 2023. aasta veebruaris. Sellele järgnevad kuu poolteist olid piin – õppisin uuesti sööma. Uuesti trennis käima. Personaaltreener, kes tegeleb spetsiaalselt kaalukirjurgia järgselt klientidega.

Ma ei kahetse mitte üks gramm. Praegu, olles stabiilselt 80 kilo kehakaalu juures viimased pool aastat, on enesetunne väga hea. Kõikidelt tuttavatelt saan tihti kiita – nahk on ilus (sest suhkrud on endiselt menüüst väljas, nii ka piimatooted) ja mis peamine – ma tunnen end oma kehas hästi!

Kokkuvõtteks

Minu õppetunnid sellelt teelt:

Lihtsaid vahendeid ei ole. Ükski dieet iseenesest ei taga lõplikku tulemust.

Ükskord alkohoolik – alati alkohoolik, kehtib ka kehakaalu suhtes. Kui sul juba on kalduvus pigem liigsele rasvakogumisele, siis pead terve elu jälgima ja teadlikult toituma ja liikuma.

Miks peab olema paigas – miks on vaja olla kergem? miks on vaja olla tervislikum? Kui sa tead, et muidu ootab sind raske haigus või isegi surm, siis ei liigu käsi nii kergelt maiuse järele.

Leia juurpõhjused, alles siis saavad tulla lahendused. Anna koht lugudele, mis mõjutavad sind, kuigi ei ole isegi mitte sinu lood.

Meie kehad võtavad kilosid juurde eelkõige kaitsmaks meid. Kaitsmaks meid meie endi hinnangute eest.

Minu keha ei pea vastama praeguse aja ilustandarditele, minu keha võib vabalt vastata renessansi aja ilustandarditele.

Teekonnal on mul mõnedki korrad öeldud – võta ühendust selle ajaga, kui sa tundsid end oma kehas hästi. Kuidas palun? Kuna olen eluaeg oma kehaga pahuksis olnud, siis ei ole seda üldse kerge teha… Kas siis, kui ma olin teismeline? Ei, siis juba oli polstrit liiga palju… kui olin eelkooliealine? Võimalik. Võimalik, et siis ei olnud ma veel pahuksis oma kehaga. Või ehk peale sünnitust? Aga ma lihtsalt ei mäleta tollest ajast oma suhtumist enda kehasse. Sest siis oli tähtsam maailm minu ümber, mitte minu suhe minu enesega.

Näen, et just see peab minema muutusesse – minu suhe minu enda kehasse. Hinge kaarikusse.

Tee Sinuni

september 2009/2010

Need puud läksid aegamisi lehte, kui meie siitkaudu igal nädalavahetusel enesetäiendusreisidel käisime. Need kured, kes nüüd end minekuks põllutäite viisi parvedesse seavad, lendasid toona heaendeliselt paarikaupa üle meie peade. Otsides paremaid pesitsuspaiku. Loodus tärkas, meie pakatasime ootusärevusest – tegime pikemaid samme Sinu tulemise teel. Kuigi me ei teadnud siis veel Sinust mitte midagi. Me läbisime nõutavat koolitust.

Ja nüüd, kui Lootus värvib puud ja põllud kollase-punasekirjuks ja vihmasabina lootusrikkaks sügisvärskuseks, sõidame meie tundide-pikku sama rada, mis kevadel. Veelgi ootusärevamalt. Sest meile on lubatud. Lubatud õnne ja armastust. Nii nagu Sinulegi.

Reede. Olin just kuulanud sõbranna suurt muret, kuidas ei jaksa, ei suuda ja ei saa last kasvatada. Kuidas kõik ei olegi nii lilleline ja nii kerge, kui olla võiks, kui on loodetud ja plaanitud. Sest osad lapsed lihtsalt on raskemad ja osad elud on keerulisemad mõne koha pealt, teised jälle teise koha pealt. Kui mulle helistas spetsialist. Seesama lastekaitsespetsialist, kelle juurde me varasuvel avalduse olime viinud. Kui ta end telefonis tutvustas, tõmbasin hääle kinni. Sain läbi raskuste vastatud – loomulikult on see kõne ootamatu. Sellised kõned on sõltumata ajast ALATI ootamatud – te ju teate seda hästi. Kogelesin, et pean abikaasaga ühendust võtma, kuigi teadsin ette lõpptulemust – aastatepikkuse ootamise järele ei saanudki see ju midagi muud olla kui kõlav ja selge JAH.

– Jah, loomulikult jah – me tahame seda last näha!
– Millal te saate tulla?
– Täna on reede, ega homme ei saa?
– Ei, kahjuks nädalavahetusel ma ei tööta.
– Hea küll, siis esmaspäeval. Näiteks kell 11. Varem hästi ei jõua, kuigi kui vaja, küll siis jõuame!

Sul on blond siil peas. Ja hallid-sinised silmad. Kummat värvi täpselt, vajab veel päikesepaistel selgitamist. Siis kui me jõuame sinuga päikesepaisteni. Küll jõuame. Usun, et õige pea. Vaid mõned päevad ja protseduurid ehk veel. Nad turgutavad Sind. Usun, et Sinu tee siia polnud kerge, sellest annavad tunnistust mõningased meditsiinilised näitajad, millest ma hästi aru ei saa – veri polevat piisavalt punane. Sa mu sinivereline. Ütlevad, et muidu on hästi. Ja panevad sulle kanüüli käsivarde. Sa protestid häälekalt. Kes ei, kui protseduur on alles hommikul ja juba kell 17 eelmisel õhtul pistetakse veeni mingisugune voolik, millel on otsas nõmedad plastjubinad.

Reede õhtu. Esmaspäev tundub nii ebareaalselt kaugel. Aga küllap ma otsisin materiaalseid väärtusi, et Sinu kojutoomine võimalikuks saaks – häll autosse ja magamisase. Vanaema nuttis telefoni otsas. Tema saab sel aastal kolmanda järeltulija. Ja neljaski on teel siia ilma, detsembris. Tädid olid mõlemad meeleliigutusest keeletud ja hakkasid sulle pesu pakkima. Suurel vennal samuti lootusepisar silmis. Peas tagus mõte – loodan, et ma ei küta end ja lähedasi asjata üles. Loodan, et me saame kokku. Ja sobime.

Laupäev. Ega öösel eriti magada ei saanud – ärevus mattis hinge ja NII PALJU oli vaja asjatada. Vaadata vankreid, hälle, turvahälle, muudki ninni-nänni – kõik see, mille jaoks „normaalsetes oludes“ on aega vähemalt pool aastat. Kell 8 olen üleval. Mis tööst saab? Mis pereelust saab? Kes mu kohustused üle võtab? Kas ma saan hakkama? Kas teised saavad hakkama? Kas ma olen piisavalt hea?

Päeval käisin veel kohustustevabalt trennis. Ja sünnipäevadel. Viimane vein ja viimased tööülesanded enne Sinuga kohtumist. Ega need kõik ludinal läinud – pea oli Sind täis – milline sa oled, kes on su bioloogilised vanemad, mida nemad tundsid, mis nägusid sa juba teha oskad, mida sa praegu teed, on sul tervis hea, ega sa igatsusest ei nuta. Ega sa ära ei jõua harjuda, et mind ei ole. Kümned ja sajad positiivsed soovid ja mõtted sinu poole teele. Ehk saad osagi kätte, ehk tunned toetust.

Su lõge on veel kokku kasvamata ja kui ma oma näo su lauba vastu toetan tunnen pisikeste udemete paitust. Ja beebilõhna. Ja armastust. Sa oled tubli ja kannad pead juba üheksapäevaselt. Viskad end uudishimulikult vibusse ja üritad üle mu õla kiigata. Sa sündisid eelmisel esmaspäeval kell 20.50.

Reede õhtul olin saanud tuttavaks emaga, kelle poeg leidis sarnase tee temani ja tema oma pojani pool aastat tagasi. See tutvus on kasulik mitmel viisil – lisaks materiaalsele küljele – Sinu esimese sõiduvahendi – turvahälli saime just temalt, aitas ta meid nõuga – psühhiaatrinumber, kellele järjekorda ei olnud – ka tema kaudu. Lisaks ei saa unustada emotsionaalset tuge. Kui rääkisin, et ootan kohtumist sinuga, läks temagi põlema. Küsis – kas ja kuidas ma suudan ja vastu pean. Ei tea mina, kas peangi.

Praegu, kui siin Sinuga koos olen, kuulen teiste laste nuttu ja suurest pingelangusest valutab pea. Üritan midagi kirja panna kartuses, et homme on elu liiga lill, et möödunut meenutada. Või liiga kurb, et olnust positiivset leida. Pean hinge kinni, et ma haigeks ei jääks. Kurk kipitab…

Õppetund kevadisest koolitusest. Ilmaolek. Kõigepealt mängitakse välja peaesineja. Selleks juhtun mina. Ju siis nii on vaja. Võimalik, et juhendajatel on selles oma käsi mängus, võimalik, et mitte. Mul lastakse valida ja põhjendada oma valikuid – kes on selles mängus minu mees. Minu lähedased. Ehk vanemad? On mul õdesid – vendi? Kõik rivistatakse üles, minu tool on keskel, minu mees minust paremal käel, minu teismeline minust vasemal. Minu ema-isa vasemal, poja taga, minu õed nende kõrval. Kõigi kohta tuli teha ka lühikirjeldus – millised nad on, mida nad on sulle andnud – mida õpetanud. Miks on just see koht „pildil“ nende jaoks. Veel nimeta paik maakeral, kus viibides tunned end maailmas kõige kindlamalt – minu jaoks on see Meri. Kas minu ja mere vahele mahub veel keegi? Või eelistan ma käia mere ääres üksinda? Ja viimaks ka minu nimi – selle saamislugu ja see, kas ma olen sellega rahul. Kõik see ümbritseb mind. Kuidas ma ennast tunnen? Hästi. Mõeldes ja tundes – kui palju on minu ümber soojust. Armastust. Hoolimist. Väga hästi, ma olen õnnelik. Väga. Tunnen seda oma kõhunahaga.

Ülesande teine osa. Lahkumised. Ema helistas. Ta andis teada, et nüüd, kus lapsed on üles kasvatatud, on nende kord elada – nad läksid isaga ära Hispaaniasse. Seiklema. Kas nad tagasi tulevad – ei usu. Sinu mees jättis sind maha. Sel päeval, kui kuulsid oma vanemate lahkumisest, saite viimast korda õltusöögi ajal kokku ja ta teatas sulle, et tal on teine. Sinu õed sõitsid Taisse ja ei saa sealt tulema, sest lennujaam suleti karantiiniks – mingi senitundmatu viiruspuhang. Keegi ei tea, kas nad koju saavad, kui raske see haigus on, keegi ei tea, millal karantiin lõpeb. Sinu sõbratarid – üks neist osutus naiseks, kellega mees minema jalutas ja keeras teisedki su vastu ja ütlesid, et sellist naist ei peagi keegi tahtma ja ülepea oled sa kõikides oma õnnetustes ise süüdi. Nii. Kuidas sa end tunned? Mitte eriti hästi? Kogu selle segaduse ja pingelise olukorra peale läksid sa pisut segi. Sind pannakse kinnisesse osakonda, nii et sul pole enam võimalust mere äärde minna. Sa ei tea, kui kaua see kestab. See kõik kumuleerub. Su mälestused kaovad ja lõpuks võetakse sinult ka sinu nimi. Jääb palatinumber ja voodikoht. Kuidas sa ennast nüüd tunned?

Moraal – nii võib tunda end laps, kellelt on võetud tema vanemad. Tema turvaline paik. Tema lähedased. Mälestused heast elust. Ja lõpuks ka tema nimi.

Saabub pühapäev. Öö jäi muidugi jälle vahele. Kus sa siis saad magada – iga tunniga tuleb lähemale kohtumise aeg ja meie pole üldse valmis. Käib nimede ping-pong. Aleks – Meelis – Aksel – Tom – Andres – Andrus – … – ei, lapsele peab ikka enne otsa vaatama … Vahepeale muidugi kuulutuste kammimine. Sest ka vankrit on vaja. Või ehk isegi kahte.. mida vaja teada on – vaktsiinid – mis need on, millal vaktsineeritakse ja kas Sind on juba torgitud. Kas peaks torkima või ehk võib torkimatagi? Mähkmed! Milliseid mähkmeid kasutada – ok, haiglas on kindlasti oma süsteem, aga pea me kodus pole. Ja siis võib ju teha, mis hing igatseb. Kasvõi marlimähkmeid katsetada! Need tunduvad esteks romantilised. Ja teiseks võiksid säästa raha. Ja mis peamine – Sinu peput.

Pühapäeva hommik läeb töiste ja perekondlike asjaajamiste tähe all – kellele raamatuid, kellele faile, kellele aega. Kirjutan üles kõik vajaminevad telefoninumbrid – politseiamet; psühhiaater; arst, kellejuures IVF-katse pooleli jääb; linnaosavalitsus; perearst – et neile tee pealt helistada peale seda, kui JAH kindlamaks osutub.

Õppetund kevadiselt koolituselt. Kõigile kursuslastele jagati üllatusmunad – ja nüüd kujutage, et teie peos on teie laps. Teil on võimalus ta lahti pakkida – võtke lahti tekike tema ümbert, siis linake ja vaadake, kes sealt välja tuleb. Tundke, tundke selle kohaga, osutab juhendaja kõhule. Harutan muna- munakest – nii nagu kinder sürpriis ikka – hõbepaberike läikiv-veiklev; šokolaadike pruun ja magus, lõpuks vaid plastkooreke minu ja üllatuse vahel. Ettekujutlus töötab – no mis seal olla saab. Eks ikka mõni smurf või paremal juhul muumi või kokkupandav plika. Pange pakend kõrvale – säilitage see või visake minema. Nii nagu tundub teile õige. Ei, minema visata pakendit ju ei saa – see, milles laps tuuakse, on osake lapsest. Osake Elu Üllatusest. Kannatamatumad kõrvalt on saanud kätte osised – ahhaa, midagi, mida saab kokku panna. Rebin minagi plastkoore lahti. Juhendilt vaatan – tank, kurask. Ei, tanki ma ei oodanud. Ei, minu laps selline ei ole… ei saa olla, ei või… ma kasvatan ta ümber… või kas ma oskan/suudan/saan? Või kas üldse peaks? Võib ju olla, et  just selline ta ongi – ootamatu. Võrdleme kaasaga, temalgi on neljarattaline. Traktor, tõhus tööloom. Ülesanne jätkub – kursuslased seavad oma leiud lauale. Gruppidesse ja gruppidest eemale – nii nagu meile meie enda käes olevate lelude koht tundub olevat. Ja seletame – mida tundsime, mida arvasime, miks me just nii ta paigutasime… Moraal – ära sea liiga detailseid ootusi. Kõik on hää nii nagu ta on. Oska vaid näha!

Sa magad nii rahulikult, et mul on hirm. Kas sa peadki nii rahulikult magama? Esimese söögivahe, mille koos veetsime, sa vigisesid – jällegi oli hirm – kas ma äkki valesti toitisin? Miks sa vigised, miks ei maga, võib-olla ma ei meeldi sulle? Või on need gaasid? Või ei saanud sa kõhtu täis? Küsin med.õelt – tema teab– ei, rohkem ei saa, üle 90g pole lubatud – ta on ju veel nii väike! Ma ei tea, mida ma teha saaksin, kuid ma tean – need hirmud on normaalsed. Neid tunneb iga ema. Noh, või peaaegu iga ema. Meie esimesel kohtumisel olid sa kahvatu. Palju kahvatum kui praegu. Ma loodan, et homme oled sa jumekam kui täna.

Pühapäeva päev. Noored kinno, lapselaps kaasa ja osturetkele – esmalt vaja leida midagi, mis jääb Sinule ESIMESEKS ASJAKS meilt. Sest me aimame – kohe koju Sind ei saa – bürokraatia vajab aega, et oma hammasrattaid sättida. Beebipoode on loomulikult küllaga. Ja hoolimata ülemaailmsest masust tundub, et lastevanematel läeb hästi – kõik beebitarbed on üüratute hindadega. Ja enamus neist on absoluutselt ebavajalikud. Vaatame lelusid. Üks on edevam kui teine, kuid peale mõnetunnist ringivaatamist tundub, et silme eest võtab vaikselt kirjuks. Nii et haarame lõpuks pea esimese, mis sel hetkel näppu jääb. Selleks osutub mõmmisid lakke näitav unelaulutäheke. Kollane.

Mõtlen veel – aga midagi pehmet? Midagi sooja? Midagi mõnusat naha vastu? Õige – tekike! Villane tekike, mille ise kudusin oma lapse jaoks teda oodates. Siis, kui ta otsustas, et veel ei tule. Vähemalt mitte minu kaudu. Kollane tekike meie tibule. Aga see on pisut kare. Teadagi – lina tuleb ümber õmmelda. Leiame ka selle, kuid kena kanti kahjuks mitte. Ja kell on juba palju – isegi alkoholi ei müüda enam.

Esimese osa ööst tikkisin neli meetrit. Teise osa vahtisin lakke. Ja kolmandiku suutsin ka magada. Õnneks. Sest esmaspäev tuli tihe. Sa said 7 päeva vanaks. Ma nägin sind esimest korda. Ma armusin sinusse esimest korda. Ja sa tead hästi, kuidas inimeste südameid endale võita – kes siis suudaks rahulikult magavale lapsele vastu panna.

**

Nüüd ma aiman, miks lapsed nutavad. Need kõige väiksemad. Neil on hirm. Ja hirm mitte haiget saamise ees, vaid hirm üksi jääda. Mulle tundub, et nad ei karda valu. Vaid üksindust. Kardavad, et kallis inimene jätab nad siia ja kaob. Siin on palju võõrast. Ja palju ebakindlat. Sa ei tea iial, mis minutil keegi tuleb ja torkima hakkab – kas on vaja temperatuuri teada või verd võtta. Ja mis saab võtta sest pisikesest kehast, mis pole veel poolt kuudki vana. Napilt üle kolme kilo ja on võitlemas omaenese ellujäämise eest.

Sa hakkasid nutma, kui tuli õde, sinu kaasa haaras ja protseduuride tuppa sebis – et verd võtta. Samas lasid end rahulikult torkida minu juuresolekul – kui ma sul põske paitasin ja kätt hoidsin.

HG 102. Sinu külge kinnitatakse ports juhtmeid. Enamus selleks, et jälgida – mis toimub. Kui kiirelt lööb süda, kui kiirelt hingad. Kui kõrge on vererõhk. Ja siis üks suur süstal, mis on punane. Verepunane. See kahaneb vaikselt, kuid järjekindlalt. Süstal surub vedelikku Sinu veeni. Aparaadid tiksuvad. Ja näitavad näite. Üks sakk muudkui jookseb ülalt alla. Ja tagasi alt üles. Õed jooksevad klemme otsima – sest need kohmakad on mõeldud suuremate laste jaoks. See on vereülekanne. 70 milliliitrit. Luban endale pühalikult, et hakkan doonoriks. Kui mind veel tahetakse.

Nii saime täna terve protseduuri rahulikult vastu pidada – kella 1st päeval õhtul 8ni. Tubli seitsmetunnine tööpäev ristseliti. Sundasendis ja juhtmete otsas. Sa olid hiiglatubli. Vahepeal nihelesid, kuid niipea kui minu või isa käsi su juurde jõudis, rahunesid kohe. Sest nii on turvaline. Sest turvatunne on maailma alustala.

See oli juba ammu – eelmisel sügisel, kui käisin mööda kaubanduskeskusi ja manasin omaette beebitarvete vahesse sattudes – siia jätame aasta pärast poole oma sissetulekust! Mähkmed – neid on vaja – beebitoitu, ehk mitte kohe, aga kindlasti tulevikus on vaja. Manamisest ja soovimisest on ennegi abi olnud. Kuigi, nagu on öelnud targad – olge ettevaatlik oma soovidega – nendel on kombeks täituda!

Suurte ja tähtsate soovide täitumiseks oli vaja, et meie kodu inspekteeriks asjatundja. Spetsialist, kelle otsustada on antud – kes sobib ja kes mitte lapsevanemaks. Spetsialist käis, vaatas meid ja vangutas pead – ei, teie ei peaks last saama. Või kui, siis paari aasta pärast ca paari-kolme aastase lapse. Ma keesin oma mõtted veeretades mitmeid ja mitmeid kordi üle – miks, oh miks see vaene laps peaks ootama paar aastat!!?! Ja kus?

Nüüd, pelgalt pool aastat hiljem, ma tean – kui Sa mulle silma vaatad, jääb maailm seisma.

Koos isaga käisime ühe turundusguru koolituspäeval. Tema ütles – tähtis on omad soovid kirja panna! Ja andis ülesande – pange kirja oma suurim soov nii, nagu see oleks määratud täitmisele, koos ajavormiga. Kirjutasin: me saame lapsevanemaiks veel enne selle aasta lõppu. Siis oli märtsi algus.

Käisin terapeudi juures sel aastal, ta toonitas, et on oluline oma soovid välja öelda; kirja panna – visualiseerida. Ja seejärel „vabaks lasta“ – lasta soovidel ja väljakirjutustel oma elu elada. Ma leidsin ühe Wiiralti gravüüriga postkaardi, kahe beebiga. Gravüür on mul siiani kuvari kõrval.

Täna tuli jume su põskedesse. Usun, et protseduuril oli mõju – sinu soontesse voolas lisaveri, mis peaks aitama su organismil maailmaga kohaneda.

**

HG 146. Täna olin Sinust, peale Sinuga kohtumist, esimest korda tund aega eemal. Isa oli Sinuga. Sina magasid õndsalt. Magasid ka tunni jagu peale minu tagasitulemist. Õunapuud kasvavad ümber haigla, viljadest lookas. Siin äärelinnakeses on vähemalt kaks poekest. Nagu ma need täna leidsin ühe memme juhatamise peale. Ja kaks apteegikest. Beebide pepukreemi ei ole. Ja õli ka “eji joole…” Tahan kodulinna – lemmikapteekide ja loodustarvetepoodide manu, et sulle parimat pakkuda. Voldikeste vahel on juba punakas… kui me varsti välja ei saa, siis vähe sellest, et mina sassi võin minna, on ka sinu nahk ohus.

Sa magad. Nagu inglike. Hirmutav jällegi – äkki liiga sügavalt? Hingad sa ikka?!

***

Sa oled saanud kuu aega vanaks.

Nüüd hakkan ma vaikselt uskuma, et see ongi tegelikkus, mis on muutunud nii ilusaks. Et ma ärkan üles ja su voodi on endilselt meie voodi kõrval ja sina ärkad peagi, et nõuda oma järgmine söögiports. Sa oled hakanud üha enam üleval olema ja tunned kindlameelset huvi kõikide võõraste kohtade vastu, kuhu oleme Sinu kaasa võtnud.

Vahepeal on olnud nii mõnigi päiksepaisteline päev. Kuid ma usun, et üks neist jääb mulle eriliselt meelde. Sel päeval vaatasime teineteisele silma nii, et sinu hingepeeglist paistsid koos päike ja mina. See pilt sööbib mu mällu igaveseks.