KES ON LEA
Olen siin maa peal juba mõnedki kümned aastad ringi käinud, mõndagi näinud ja mõndagi teinud.
Mind tohutult inspireerivad inimesed, kes soovivad endasse panustada, sestap püüan isegi sarnane olla – areneda nii enda õppetundidest kui erinevatel koolitustel osaledes. Igapäevasel arengul ei ole piire, samas püüan olla mitte koolituste-sõltlane (inimene, kes käib koolituselt koolitusele ega rakenda oma elus teadmisi, mida kogub), vaid alati meeles pidada, et mina olen valmis. Seetõttu loon ruume enesearenguks. Minu peamine meetod praegu on konstellatsioonid. Vahel kasutan ka metafoorikaarte, heksa-maatriksit ja muidki põnevaid vahendeid. Teen ka koostööd teiste ruumiloojatega.
Nii kui mina, oled ka sina valmis. Usun siiralt, et kõik meie elus on põhjusega ja alati arengule suunatud. Samas, kui sul on mingi väljakutse, mis ei taha üldse laheneda – tule, vaatame koos peale, ehk saame kahepeale ka aru, millist lähenemist on vaja.
Järgnevad lood on lood elust enesest. Minu elust ja mõned ka minu sulest. Need lood on osa minu minevikust. Nad enam ei defineeri mind – see tähendab ma saan neile otsa vaadata, neist rääkida ja nendest õppida nii, et need ei too tugevaid emotsioone üles.
Siinkohal toon nad välja, et saaksid näha, kui meil on olnud sarnaseid väljakutseid.
❤️
MINU KOGEMUSLOOD
Siia tuleb lugu minu teekonnast perekonstellööriks. Loomisel.
Teekond kilogrammides: -12; +25; -20; +15; -25
aprill 2024
Ma olen olnud teekonnal iseendaga juba pool sajandit, mis on viinud mind läbi elu erinevate etappide, kujundades mind tugevamaks ja enesekindlamaks. Mu keha ja kaalu lugu ei ole lihtne kulgemine ühest punktist teise, vaid pigem pöörane rännak läbi elukivide ja -kändude, leidmaks lõpuks tee tagasi iseenda juurde. Olen kogenud suurt ülekaalu ja enesehinnangu madalseise, aga ka mõnusat voogu ja edusamme.
Siinse loo eesmärk on jagada teiega oma lugu, mitte ainult inspireerida, vaid ka näidata, et igaühel on võimalus muuta oma elu ja leida tee enesearmastuseni. Loodan, et minu kogemused kõnetavad teid ja annavad julgust jälgida oma südamehäält ning astuda samme oma isikliku õnne ja eneseleidmise suunas.
Algus
Ma ei ole kunagi olnud enda standardite järgi normaalkaalus. Alati suurem kui teised, Kehalise tunnid mulle koolis ei meeldinud – seal pidi jooksma, pingutama… mäletan, et tegin ühe kätekõverduse ja ütlesin, et 10 on tehtud. Sama lugu kõhulihastega. Olematud. Ma lihtsalt ei olnud sedalaadi tüdruk, kellele oleks sport meeldinud.
Siis olin 19 kui sain esimest korda emaks. Aasta oli 1992, poeletid haigutasid tühjusest ja menüüs olid peamiselt praekala ja kartul. Peale lapse sündi oli mu kehakaal aegade väikseim, 62kg. Keha oli noor, nõtke, kuigi väsinud sünnitusest. Sellesse kaalu pole ma hiljem kunagi tagasi jõudnud. Olgu öeldud, et pikkust on mul omajagu ja “normaalkaal” võiks olla pigem 70 kandis. Ühiskond üürgas toona lauda “Maa tuleb täita lastega”
Järgmised 10 ja rohkem aastat oli minu fookus endast väljaspool – mis on teistel vaja, kuidas saan teistele meeldida ja nii edasi. Ma ei olnud läbini rahulolematu, kuid ma püüdsin koos heaoluühiskonnast tingitud kosumisega oma liigsetest kilodest pigem mitte mõelda. Ma ei usu, et mul kodus kaalugi oli. Olin lihtsalt selline, nagu olin, ja kui see kellelegi ei meeldi, siis on see tema mure. Lühidalt öeldes tegin “lalala” peeglisse vaadates.
Minu enda keha muutus äkki oluliseks, kui soovisime praeguse abikaasaga saada lapsevanemateks. Siis oli oluline, et mu keha täidaks temale pandud ootusi. Ootusi, mis tulid osaliselt väljastpoolt (“Maa tuleb täita lastega”), osaliselt kindlasti sügavast sisemisest tungist saada veelkord lapsevanemaks.
Sellest järgmised ligi 10 aastat olid täidetud ülesköetud ootustega keha suhtes. Erinevad arstivisiidid, hormonravimid. Peavalud. Ja muidugi meeletu kaalutõus. Jätsin maha suitsetamise – asendustegevuseks söömine. Ja mitte lihtsalt söömine, mäletan, et oli periood, kus õhtus läks pakk Pilvekese komme ja/või tahvel Geiša šokolaadi. Kindlasti ei saa ühele faktorile näpuga näidata – kui jätad suitsetamise maha, on kaalutõus paratamatu; või kui teed IVF katseid, siis tuleb kaalu ka kindlasti juurde. Ei, nii mustvalgeks ma elu ei pea. Küll aga näen tagantjärgi, et peamise põhjusena enesehinnangu ja enese väärtustamise langust.
Üks pöördepunktidest oli kusagilt loetud lause: “Kui sa armastad, siis sa hoolid.” Kui sa ennast armastad, siis sa hoolid endast. Kui sa armastad oma last, siis sa hoolid temast, sa ei luba temal tarbida kahjulikke aineid, mis teevad ta koledaks, mõjuvad talle halvasti jne. Aga. Miks sa seda endaga siis teed? Vaatasin oma pooleliolevat kommipakki ja mul jäi üle nõustuda. Jah. Nii on.
Kolme aastaga -12
Oli aeg, kus ma ei teadnud, kus Tallinnas on mõni jõusaal… ujula… koht, kus üldse liikuda. Kuni kolleegide-äripartneritega sai üks hetk oma kehadele vaadates selgeks, et midagi tuleb ette võtta. Otsustasime kord nädalas vesiaeroobikasse minna. Sellest sai alguse minu trennipalavik. Enne hommikusööki basseini, peale bassu üks “ärihommikusöök”. Praegu tundub – kas seda oli tõesti vaid kord nädalas. Küllap. Noor keha (vanus toona 30 ringis) oli mõnusasti kuulekas ja kaalunumber hakkas langema. Innustatuna edust otsustasin premeerida ennast jõusaali-piletiga. Mäletan selgelt seda sünnipäevapeo järgset hommikut. Pisut magamata, kuid spordiklubi Arctic Sport jäi tee peale.
Lisamotivaatoriks oli rahaline panus. Leping sai sõlmitud aastaks ajaks – tekkis igakuine rahaline kohustus. Klubis võisin käia piiramatult, kasvõi mitu korda päevas. Sealt edasi 4-5 aastat sai minust spordihunt! Tippaegadel käisin klubis 4-5 korda nädalas. Les Mills kavad, vesiaeroobika, jõusaal – täielik paradiis! Kehakaal langes, kuni jäi stabiilseks 78 kilo juures. OK, päästevöö jäi, kõhulihased pole kunagi mu tugevam külg olnud. Komplimente kuulsin tihti nii tuttavatelt kui võõrastelt. Sai uhkusega peeglisse vaadatud – nii on hea.
Viie aastaga +25
Mis siis juhtus? Elu. Trenni-sõbrants kolis ära, lastega oli rohkem tegemist – ei jõudnud enam trenni ja kui lihased oma toonust enam ei saa, olid kilod kiired tagasi tulema.
Mul on kusagil üks nimekaim, nähtavasti aastaid vanem, võimalik, et praeguseks juba lahkunud. Tema diagnoos on mingil hetkel minu digilukku jõudnud ja seetõttu on minu perearst kohusetundlikult mind üle paari aasta enda juurde ülevaatusele kutsunud. Minu kinnituse põhjal, et ma ju peaks teadma, kui mul infarkt oleks olnud, digilugu muuta ei saa. Perearsti vastu mul ka midagi ei ole ja nii ma seal vahel aru andmas käingi – mõõdavad pulssi, vererõhku ja ka kehakaalu.
Mäletan selgelt seda ehmatust, kui mul tuli seal kaalule astuda ja number oli tugevasti üle 100. Minu keha?!? Päriselt! Siit edasi algasid igasugused piiramised ja dieedid. Koju jõudis sõber kaal, mida sai jälgima hakatud. Tõsi, tihtilugu jälgisin ma, et ta kapi alt välja ei satuks 😉
Nädalaga -5kg. Kahe aastaga -10
Kapsasupi dieet. Nädalane väljakutse oli piisav, et mõista – ei, mingi suurem dieeditaja ma ei ole. Kaalu kadus -5 ja väike otsus tekkis taas trennisaali jõuda.
Jõudsin tagasi trenni.
Vahepeal olime kolinud linnast välja ja trennis käimine hakkas nõudma eraldi sõitu-parkimist – aja ja rahakulu. Mis siis ikka, tervis tarviline vara. Reval Spordi uksed olid minu jaoks valla. Seekord oli intensiivsus pigem kesine ja trennis sai käidud kuni kaks korda nädalas. Reval Spordi kohta saan kiita tema basseine ja saunakeskust. Lastega seal kord kuus möllamas käia oli omaette boonus.
Paleo dieet. Söö rohkem liha ja köögivilju. See mulle meeldis. Olulinsena saan välja tuua, et selleks ajaks oli mu magusa-vohmimine ka vähemaks jäänud. Kuid siiski enesehinnang oli allapoole arvestust… Mõned kilod läksid alla, kuid mitte väga märkimisväärselt. Parim toit, mille endaga integreerisin – kodujuust kartuli ja soolaheeringaga.
Wildfit. Poole aastaga -20
Aasta oli 2018. Isa lahkumise aasta. Wilfiti programm oli siis Eestis uus. Mina võtsin koolituda otse Eric Edmeadesi all. Kohalikke juhendajaid toona ei olnud. Grupp oli ingliskeelne, rahvusvaheline, zoom-kohtumised olid ka. Mind innustas Eric Edmidsi videod ja otse-kohtumised. Sisenemise tasu tundus suhteliselt krõbe, isegi kolmekuulise järjepideva toitumisprogrammi eest. Kuid kui sa oled piisavalt suures ummikseisus, siis haarad sellestki õlekõrrest. Esimene osa programmi on suhteliselt kerge – joo rohkesti vett, jälgi ennast ja hinga! Otsustasin, et kaotada pole enam midagi – lasen oma aju täiesti ära pesta.
Üks raskemaid hetki oli oktoobris 2018. Olime programmis just selle koha peal, kus süsivesikuid piiratakse miinimumini. See tähendab, et lisaks saiale, makaronidele on ka kartul ja riis toidulaualt väljas. Võisin ohjeldamatult tarbida köögivilju ja lihatooteid. Ja ühel sellisel päeval oli peielaud. Mäletan muretseva ema pilku – kas sa liha ikka sööd…
Nende kolme kuuga jätsin menüüst välja kõik suhkrud (ka salakavalad lisasuhkrud näiteks eelmaitsestatud lihatoodetes – miks oh miks nad sinna üldse pannakse!!!), jahutooted (ka leiva, sest vaadake, kui palju nisujahu ja suhkruid on tavalises leivas!) piimatooted, kohvi… Alkohol polnud mulle selleks ajaks enam teemagi – see jäi beebiootuste-lootuste ajal maha nagu iseenesest. Nii ma siis kolme kuu pärast programmist väljusingi -9kg ja hoopis teistsuguse suhtumisega toitu kui seni. Kaalulangus jätkus ja pool aastat hiljem saingi öelda – poole aastaga miinus 20kg. Aitäh, Wildfit.
Viie aastaga +15
Aastad möödusid, Wildfit elustiil jätkus, kuid patuseks pooleks sain pidada seda, et ei suutnud enam kuidagi paastuda ega ketoosi minna. Elus on vaja vahedust, tsüklilisust. Minu turvatunde-meel aga tahtis maandamist söömise näol. Batoonikeste, šhokolaadi ja jäätiste asemel mugisin puuvilju ja pähkleid. Jah, on küll kergem valik, kuid ka neid pole mõistlik ohjeldamatult närida.
Sellesse aega mahtus ka veel üks Wildfit-kogemus (-2kg) millise eel olid ootused suureks köetud, kuid tulemus jäi kesiseks. Miks? – küsite – pole õrna aimugi. Holistilsest vaatest saan öelda, et usku ei olnud. Eneseusku.
Ma sain alles aastat kaks tagasi konstellatsiooniväljal oma üleliigset kaalu sümptomiks pannes aru, et minu kehal ei ole midagi viga. Kõik need dieedid, mis piiravad – söö vähem kaloreid, liigu rohkem! Ära söö suhkruid – piima, ära tarbi jahutooteid! – teate, miks need ei toimi?
Sest need tegelevad TAGAJÄRGEDEGA. Ükskõik, kui palju ma suudan end kokku võtta, ükskõik, kui palju ma järgin erinevaid dieete – kui ma ei ole lahendanud ära sümptomi taga olevat juurpõhjust, ei toimi, sest ma leian ühel hetkel jälle ennast pugimas midagi magusat või mingit kräppi, mis füüsilises kehas ladestub rasvakihina.
Konstellatsioon näitas, et minu keha lugu on seotud minu vana-vana-vanatädi looga. Lugu ma ei tea päriselust. Väljal andsime lugu teadmata temale koha. Kostusid laused – see on sinu enda kaitseks; kui sa oled suur, siis sa oled tugev, siis ei ole sul ohtu jne. Andsime energiatele koha. Võtsin vastu õppetunnid ja ressursid. Tänasin ja jätsin kõik austusega vanavanematele.
Kohe ei muutu kindlasti midagi. Seda ei tasugi oodata. Konstellöörina teadsin seda muidugi ja võtsin kõik ootused maha. Võiks öelda, isegi, et unustasin selle töö.
Poole aastaga -25 kg
– veerand minu kehakaalust!
aasta lõpuks olin väsinud ja meeleheitel – nägin, et ükskõik, kuidas ma ei toitu, ei loe ka see, et liigun mõõdukalt (kodus passimine pole kunagi minu teema olnud), ikka tuleb kilosid juurde. Innustatuna paari hea tuttava kogemusloost otsustasin pöörduda Kaalukliinikusse. Ega ma ju sajaprotsendiliselt kindle ei olnud, et see aitab. Või et ega mul mingeid suuremaid tüsistusi hoopis ei teki. Kuid meeleheitel inimene heidab kõik vabandused kõrvale ja valib teinegi kord ekstreemsused. Minna oma keha vastu veelkord
(IVF katsetega sai seda korduvalt tehtud).
Eredalt on meeles enne operatsiooni dialoog opi-õega. 104kg, kas see on teie tippkaal? Ei, sain öelda, on olnud ka hullem…
Niisiis praegu olen juba üle aasta nö maotu. Mulle tehti bypass operatsioon 2023. aasta veebruaris. Sellele järgnevad kuu poolteist olid piin – õppisin uuesti sööma. Uuesti trennis käima. Personaaltreener, kes tegeleb spetsiaalselt kaalukirjurgia järgselt klientidega.
Ma ei kahetse mitte üks gramm. Praegu, olles stabiilselt 80 kilo kehakaalu juures viimased pool aastat, on enesetunne väga hea. Kõikidelt tuttavatelt saan tihti kiita – nahk on ilus (sest suhkrud on endiselt menüüst väljas, nii ka piimatooted) ja mis peamine – ma tunnen end oma kehas hästi!
Kokkuvõtteks
Minu õppetunnid sellelt teelt:
Lihtsaid vahendeid ei ole. Ükski dieet iseenesest ei taga lõplikku tulemust.
Ükskord alkohoolik – alati alkohoolik, kehtib ka kehakaalu suhtes. Kui sul juba on kalduvus pigem liigsele rasvakogumisele, siis pead terve elu jälgima ja teadlikult toituma ja liikuma.
Miks peab olema paigas – miks on vaja olla kergem? miks on vaja olla tervislikum? Kui sa tead, et muidu ootab sind raske haigus või isegi surm, siis ei liigu käsi nii kergelt maiuse järele.
Leia juurpõhjused, alles siis saavad tulla lahendused. Anna koht lugudele, mis mõjutavad sind, kuigi ei ole isegi mitte sinu lood.
Meie kehad võtavad kilosid juurde eelkõige kaitsmaks meid. Kaitsmaks meid meie endi hinnangute eest.
Minu keha ei pea vastama praeguse aja ilustandarditele, minu keha võib vabalt vastata renessansi aja ilustandarditele.
Teekonnal on mul mõnedki korrad öeldud – võta ühendust selle ajaga, kui sa tundsid end oma kehas hästi. Kuidas palun? Kuna olen eluaeg oma kehaga pahuksis olnud, siis ei ole seda üldse kerge teha… Kas siis, kui ma olin teismeline? Ei, siis juba oli polstrit liiga palju… kui olin eelkooliealine? Võimalik. Võimalik, et siis ei olnud ma veel pahuksis oma kehaga. Või ehk peale sünnitust? Aga ma lihtsalt ei mäleta tollest ajast oma suhtumist enda kehasse. Sest siis oli tähtsam maailm minu ümber, mitte minu suhe minu enesega.
Näen, et just see peab minema muutusesse – minu suhe minu enda kehasse. Hinge kaarikusse.
Vanemliku hooleta jäänud poistele kodu kinkinud Lea: kui esimest korda unelaulu laulsin, oli ta üllatunud — “miks sa seda kordad?”
Keilit Aedma
Delfi Naistekas
veebruar 2020
Tõenäoliselt ei unista keegi meist lapsena, et “kui ma kunagi suureks saan, siis mul on suur pere, kus kasvab mitu võõra inimese sünnitatud last…”, aga mis siis, kui muud võimalust ei ole? Või kui soov aidata on suurem kõigist hirmudest ja eelarvamustest? Või mis siis, kui hoopis Sina oleksid laps, kes vajab võõraste vanemate armu, et sul oleks normaalne lapsepõlv?
Kui Lea Sõmer (46) suutis peale mitmeid katseid leppida, et tal ei õnnestu oma praeguse abikaasaga ühist last saada, otsustasid nad koos, et on valmis lapsendama ja hakkama vanemateks lapsele, kel vanemaid ei ole. Lisaks kasvab Lea peres poisslaps, kellele ollakse hoolduspereks.
“Meie lugu kasuperena algas juba üle 15 aasta tagasi, kui meil praeguse abikaasaga ei õnnestunud omavahel last saada. Pärast mitmeid katseid otsustasime, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab — oleme valmis võtma enda perre kasvama mõne teisest vanemast sündinud lapse,” alustab Lea oma lugu. “Nii viisimegi paberid ühel suvel üle Eesti maakondadesse ja meil tuli oodata esimesest avaldusest kuni poisi koju jõudmiseni ca üheksa kuud.”
Takkajärgi mõeldes tunnistab Lea, et lapsendamine oli suhteliselt kerge otsus. ”Samas, see mõte lihtsalt keris end üles läbi aastatepikkuse ootamiste ja luhtumiste jada,“ möönab ta. „Eks me alguses olime nagu kõik — kartsime võimalikke haigusi, mis võivad geneetiliselt kaasa tulla. Ideaalis oleks ka meie soovinud blondijuukselist pruunisilmset tüdrukut, soovitavalt positiivse eluloo ja geneetikaga, kuid reaalsus on, et headest peredest pärit lapsi perekonnast ära ei võeta.“ Päris alguses perelisast unistanud paar kõike karta ei osanudki, tegemist oli lihtsalt tundmatu teemaga ja keegi lähedastest polnud seda teed ette võtnud.
Aga, mis siis, kui mina ei sobi?
Lea bioloogiline poeg eelmisest abielust, kes on täna juba 26aastane, oli tol ajal juba alustamas iseseisvat elu, aga nagu ikka elus ette tuleb, jäid ka nende minevikku tülid, mis olid eelkõige seotud just teismeea väljakutsetega. Ja paraku, nagu ikka, kahtles seetõttu ka Lea, et äkki on ta emana liiga palju eksinud. „Mõtlesin, et äkki ma siiski ei sobi kasuemaks — ühe lapse olen juba mitte-ideaalseks kasvatanud — ei läinud ülikooli, vaid valis varakult pere luua -, kes mulle teist last ikka usaldab?“ küsis Lea endalt tookord. „Siis lohutasin ennast — selleks ju ametnikud ja koolitused ja hindamised ja kohtumised ongi mõeldud, et nemad saaksid otsustada, kas meie sobime või mitte. Panin lootused selle peale, et kui ma ei sobi, küllap siis öeldakse.“
Südames ruumi kahele
Lea peres kasvab praegu aga hoopis kaks kümneaastast poissi. „Ühe poisiga kohtusime, kui ta oli nädala vanune — tema oli vaba lapsendamiseks. Aga olime kindlad, et seda poissi me üksiku lapsena üles kasvatada ei taha — meil on piisavalt vanemlikku ressurssi ja ruumi nii korteris kui südames,“ selgitab naine. „Juba siis, kuus-seitse aastat tagasi oli nii ja nii on ka praegu, et paljud lapsed ei ole vabad lapsendamiseks. Küll aga on neil vaja kodu, kus elada — perel on võimalus hakata hoolduspereks.”
Just nii tuli Lea pere ellu veel teinegi poisslaps, kelle emal on sõltuvushaigus, mistõttu ta ise oma last kasvatada ei saa. “Poiss kasvas kuni neljanda eluaastani vahelduva eduga päritoluperes. Tal on mõningad mälupildid, mis on sellest ajast ja need ei ole kõik meeldivad. Ta teab, et emaga ei olnud kõik korras, aga kas ta adub ja saab aru sõltuvuse olemusest, ei oska öelda,” tõdeb kahele lapsele ema eest olev naine.
Asjatud hirmud
Hoolduspereks olemine tähendab, et eestkoste lapse üle jääb kohalikule omavalitsusele, lapse vanema(te)lt kõiki vanemlikke õigusi ära ei võeta — reeglina jäävad õigused kohtumisteks. “Alguses oli muidugi hirm, et kui võtame lapse hooldusperena, saame tema sõltlastest vanemad pealekauba. Õnneks see päris nii ei ole,” teab Lea nüüd. “Lapsed on erinevad. Nende juriidiline staatus ja tulevik ja see, kui kaua nad meie peres elavad, on erinevad. Aga see ei vähenda grammi võrragi minu tundeid nende vastu. Need kaks asja — minu vanemlikud tunded ja ametlik staatus — ei ole omavahel mitte kuidagi seotud.“
Lapsendatud poisiga kohtusid Lea ja ta abikaasa Taimo, kui ta oli nädalane. “Dokumentide ajamine läks kiirelt, nii et saime haiglasse tema juurde juba teisel elunädalal,” räägib naine. “Hooldusperre tuli teine poiss, kui ta oli neli aastat ja kümme kuud vana, ka temaga sujus kiirelt — nii meiepoolne otsus kui temapoolne nõusolek ei võtnud kokku rohkem kui nädal-paar.”
Suuremad väljakutsed hooldusperena on praeguseks jäänud aastate taha — esimene aasta-kaks. “Siis oli poisil suureks väljakutseks teistele eakaaslastele järele jõuda. Viieaastasena ei osanud ta eriti rääkida,“ meenutab ema. „Meile jõudes tuli õpetada elementaarseidki sõnu nagu näiteks “veekeedukann”, “kruvikeeraja” ja “redel”. Mäletan, kui esimest korda unelaulu lauldes oli ta päris üllatunud — miks sa seda kordad?“ Suured olid ka poisi logopeedilised probleemid. „Sõnades olid tähed segi ja R-tähte ei paistnud kusagilt. Meie esimese aasta fookus oli suuresti tervisel. Eriarstiabi Eestis ei ole kahjuks kättesaadav nagu võiks olla, seepärast leidsime end tihti eraarstide uste tagant, korra sõitsime isegi pealinnast Tartusse, et kiiremini kui pool aastat ortodondi vastuvõtule saada.“
Vanaema pealekauba
Kui perre lapsendatud poisi puhul on teada vaid ema nimi, siis teise poisi vanaemaga kohtuvad nad umbes kuu-paari tagant siiani. „Alguses kohtusime kohaliku omavalitsuse lastekaitsja juuresolekul. Mingi aasta-poolteise jooksul kohtusime sellisel moel igakuiselt. Mõnikord oli kohtumistel ka teisi sugulasi. Kord olen näinud ka ema. Siis on aga elu stabiilsemaks jäänud ja lastekaitsetöötaja lubas vanaemal meiega edaspidi suhelda juba ilma järelvalveta. Selline üleminek, leian, on täiesti positiivne. Alguses, kui kõik osapooled on ebakindlad, peabki järelvalve olema.“
Seda, kuidas poisi vanaema olukorda suhtub, Lea ise öelda ei oska, aga õnneks on täna nad teineteist usaldama õppinud. „Mulle tundub, et vanaema jaoks oli raskeim aeg kohanemise periood — esimene aasta-poolteist. Armastab ju temagi oma lapselast ja tahab talle parimat, igatseb ja loodab ikka ja jälle näha,“ teab Lea „Kui ajaga sai selgeks, et lapsel on siin parem, ta hakkas meie peret usaldama ja nägi kui kiiresti poiss areneb — siis läks ka temal lihtsamaks. Mingil hetkel saavad võõrastest omad ja nii ongi — meie oleme tema lapselapse jaoks perekond ja vanaema on meie jaoks selle lapse vanaema.“
Lootus, et poistel läheb hästi
Hoolduspere leping on Lea perega sõlmitud kuni lapse 18-aastaseks saamiseni. Lepingut saab kindlasti ka muuta — kui tema ema saab jalad alla, läbib võõrutusravid, võib ta läbi kohtu lapse üle õigused tagasi nõuda. “Muidugi on raske mõelda võimalusele, et üks neist peaks n-ö tagasi antama,” tõdeb Lea. “Samas loodan, et juhul, kui see peaks juhtuma, kaalub kohtunik just lapse seisukohta — kas poisi jaoks on keskkonnavahetus vajalik või piisab, kui ema suhtlusõiguse rahuldamiseks seatakse sisse kohtumiskord.”
Seda hirmu, et laps täiskasvanuks saades enam lihtsalt suhelda ei soovi, Lea ei pelga. “Me saame juba praegu emotsionaalselt nii palju tagasi, et isegi kui ta teise maailma otsa kolib ja telefoni kaasa ei võta, poleks hullu,“ kinnitab ta. „Ta on päiksekiir. Rõõmus ja erk, tulekera, kes oma rõõmsa meele ja hea tahtega vallutab veel paljusid-paljusid südameid. Muidugi ma loodan, et ta tulevikus ka minu sünnipäeva meeles peab, aga see ei ole põhjus, miks ma lapsi kasvatan. Mingit tänutunnet ja kohustust hilisemaks eluks, see ei ole see, miks lapsi kasvatada. On rõõm, kui poistel hästi läheb, ideaalne on olukord kümne aasta pärast, kui poisid leiavad enda elutee ja on õnnelikud.“
Käsi südamel, ei kahetse
Lea tunnistab, et ta ei ole kordagi kahetsenud n-ö kasuemaks hakkamist. “Kätt südamele pannes — mitte kordagi. Ma ei teagi, miks ma peaks. Kui ma üldse midagigi kahetsema peaks… siis ehk seda, et asjatuid aastaid bioloogilisel teel „lapse muretsemisega“ tegelesime. Need arstide juurde jäetud summad ja närvi- ning ihurakud oleksid võinud ikka palju varem lõppeda,“ tõdeb naine ja julgustab seeläbi ka teisi sama otsust kaaluma. „Kui sa vaatad oma elule peale ja sulle tundub, et sinu perel on ressurssi, mida lastele jagada — eelkõige pean silmas muidugi emotsionaalset ressurssi, siis võta kindlasti ühendust SKA spetsialistidega. See protsess, mida tuleb läbida, on pikk ja selle jooksul jõuad ka ise selgusele — kas see tee on sinu jaoks. Kas sinu südamesse ja perre ja koju mahub üks vanemliku hooleta laps või mitte. Kui soovid last selleks, et ta põldu kaevaks või selleks, et ta nooremat õde-venda hooldaks või selleks, et ta sulle vanaduses parema hooldekodu valiks — siis pole see sinu jaoks. Last tuleb armastada sellisena, nagu ta on. Kui sa oled valmis panustama oma aega, energiat, öötunde ja närvirakke, siis nad naeratavad sulle kõige siiramat naeratust, võtavad ümbert kinni ja ohkavad rahunenult — “emme”. Kui oled valmis ootama terapeudi järjekordades, ajama abi taga ja kasvõi maa alt vajalikud inimesed üles leidma, et aga lapsel oma seljakotist kergem loobuda oleks — siis on see sinu jaoks. Aga eks tuleb hästi järele mõelda — kui kauaks ja millises mahus sul ressurssi on ja see ka ausalt iseendale ja ametnikele välja öelda.”
Täispikka artiklit saate lugeda Delfi Naistekast
Tee Sinuni
september 2009/2010
Need puud läksid aegamisi lehte, kui meie siitkaudu igal nädalavahetusel enesetäiendusreisidel käisime. Need kured, kes nüüd end minekuks põllutäite viisi parvedesse seavad, lendasid toona heaendeliselt paarikaupa üle meie peade. Otsides paremaid pesitsuspaiku. Loodus tärkas, meie pakatasime ootusärevusest – tegime pikemaid samme Sinu tulemise teel. Kuigi me ei teadnud siis veel Sinust mitte midagi. Me läbisime nõutavat koolitust.
Ja nüüd, kui Lootus värvib puud ja põllud kollase-punasekirjuks ja vihmasabina lootusrikkaks sügisvärskuseks, sõidame meie tundide-pikku sama rada, mis kevadel. Veelgi ootusärevamalt. Sest meile on lubatud. Lubatud õnne ja armastust. Nii nagu Sinulegi.
Reede. Olin just kuulanud sõbranna suurt muret, kuidas ei jaksa, ei suuda ja ei saa last kasvatada. Kuidas kõik ei olegi nii lilleline ja nii kerge, kui olla võiks, kui on loodetud ja plaanitud. Sest osad lapsed lihtsalt on raskemad ja osad elud on keerulisemad mõne koha pealt, teised jälle teise koha pealt. Kui mulle helistas spetsialist. Seesama lastekaitsespetsialist, kelle juurde me varasuvel avalduse olime viinud. Kui ta end telefonis tutvustas, tõmbasin hääle kinni. Sain läbi raskuste vastatud – loomulikult on see kõne ootamatu. Sellised kõned on sõltumata ajast ALATI ootamatud – te ju teate seda hästi. Kogelesin, et pean abikaasaga ühendust võtma, kuigi teadsin ette lõpptulemust – aastatepikkuse ootamise järele ei saanudki see ju midagi muud olla kui kõlav ja selge JAH.
– Jah, loomulikult jah – me tahame seda last näha!
– Millal te saate tulla?
– Täna on reede, ega homme ei saa?
– Ei, kahjuks nädalavahetusel ma ei tööta.
– Hea küll, siis esmaspäeval. Näiteks kell 11. Varem hästi ei jõua, kuigi kui vaja, küll siis jõuame!
Sul on blond siil peas. Ja hallid-sinised silmad. Kummat värvi täpselt, vajab veel päikesepaistel selgitamist. Siis kui me jõuame sinuga päikesepaisteni. Küll jõuame. Usun, et õige pea. Vaid mõned päevad ja protseduurid ehk veel. Nad turgutavad Sind. Usun, et Sinu tee siia polnud kerge, sellest annavad tunnistust mõningased meditsiinilised näitajad, millest ma hästi aru ei saa – veri polevat piisavalt punane. Sa mu sinivereline. Ütlevad, et muidu on hästi. Ja panevad sulle kanüüli käsivarde. Sa protestid häälekalt. Kes ei, kui protseduur on alles hommikul ja juba kell 17 eelmisel õhtul pistetakse veeni mingisugune voolik, millel on otsas nõmedad plastjubinad.
Reede õhtu. Esmaspäev tundub nii ebareaalselt kaugel. Aga küllap ma otsisin materiaalseid väärtusi, et Sinu kojutoomine võimalikuks saaks – häll autosse ja magamisase. Vanaema nuttis telefoni otsas. Tema saab sel aastal kolmanda järeltulija. Ja neljaski on teel siia ilma, detsembris. Tädid olid mõlemad meeleliigutusest keeletud ja hakkasid sulle pesu pakkima. Suurel vennal samuti lootusepisar silmis. Peas tagus mõte – loodan, et ma ei küta end ja lähedasi asjata üles. Loodan, et me saame kokku. Ja sobime.
Laupäev. Ega öösel eriti magada ei saanud – ärevus mattis hinge ja NII PALJU oli vaja asjatada. Vaadata vankreid, hälle, turvahälle, muudki ninni-nänni – kõik see, mille jaoks „normaalsetes oludes“ on aega vähemalt pool aastat. Kell 8 olen üleval. Mis tööst saab? Mis pereelust saab? Kes mu kohustused üle võtab? Kas ma saan hakkama? Kas teised saavad hakkama? Kas ma olen piisavalt hea?
Päeval käisin veel kohustustevabalt trennis. Ja sünnipäevadel. Viimane vein ja viimased tööülesanded enne Sinuga kohtumist. Ega need kõik ludinal läinud – pea oli Sind täis – milline sa oled, kes on su bioloogilised vanemad, mida nemad tundsid, mis nägusid sa juba teha oskad, mida sa praegu teed, on sul tervis hea, ega sa igatsusest ei nuta. Ega sa ära ei jõua harjuda, et mind ei ole. Kümned ja sajad positiivsed soovid ja mõtted sinu poole teele. Ehk saad osagi kätte, ehk tunned toetust.
Su lõge on veel kokku kasvamata ja kui ma oma näo su lauba vastu toetan tunnen pisikeste udemete paitust. Ja beebilõhna. Ja armastust. Sa oled tubli ja kannad pead juba üheksapäevaselt. Viskad end uudishimulikult vibusse ja üritad üle mu õla kiigata. Sa sündisid eelmisel esmaspäeval kell 20.50.
Reede õhtul olin saanud tuttavaks emaga, kelle poeg leidis sarnase tee temani ja tema oma pojani pool aastat tagasi. See tutvus on kasulik mitmel viisil – lisaks materiaalsele küljele – Sinu esimese sõiduvahendi – turvahälli saime just temalt, aitas ta meid nõuga – psühhiaatrinumber, kellele järjekorda ei olnud – ka tema kaudu. Lisaks ei saa unustada emotsionaalset tuge. Kui rääkisin, et ootan kohtumist sinuga, läks temagi põlema. Küsis – kas ja kuidas ma suudan ja vastu pean. Ei tea mina, kas peangi.
Praegu, kui siin Sinuga koos olen, kuulen teiste laste nuttu ja suurest pingelangusest valutab pea. Üritan midagi kirja panna kartuses, et homme on elu liiga lill, et möödunut meenutada. Või liiga kurb, et olnust positiivset leida. Pean hinge kinni, et ma haigeks ei jääks. Kurk kipitab…
Õppetund kevadisest koolitusest. Ilmaolek. Kõigepealt mängitakse välja peaesineja. Selleks juhtun mina. Ju siis nii on vaja. Võimalik, et juhendajatel on selles oma käsi mängus, võimalik, et mitte. Mul lastakse valida ja põhjendada oma valikuid – kes on selles mängus minu mees. Minu lähedased. Ehk vanemad? On mul õdesid – vendi? Kõik rivistatakse üles, minu tool on keskel, minu mees minust paremal käel, minu teismeline minust vasemal. Minu ema-isa vasemal, poja taga, minu õed nende kõrval. Kõigi kohta tuli teha ka lühikirjeldus – millised nad on, mida nad on sulle andnud – mida õpetanud. Miks on just see koht „pildil“ nende jaoks. Veel nimeta paik maakeral, kus viibides tunned end maailmas kõige kindlamalt – minu jaoks on see Meri. Kas minu ja mere vahele mahub veel keegi? Või eelistan ma käia mere ääres üksinda? Ja viimaks ka minu nimi – selle saamislugu ja see, kas ma olen sellega rahul. Kõik see ümbritseb mind. Kuidas ma ennast tunnen? Hästi. Mõeldes ja tundes – kui palju on minu ümber soojust. Armastust. Hoolimist. Väga hästi, ma olen õnnelik. Väga. Tunnen seda oma kõhunahaga.
Ülesande teine osa. Lahkumised. Ema helistas. Ta andis teada, et nüüd, kus lapsed on üles kasvatatud, on nende kord elada – nad läksid isaga ära Hispaaniasse. Seiklema. Kas nad tagasi tulevad – ei usu. Sinu mees jättis sind maha. Sel päeval, kui kuulsid oma vanemate lahkumisest, saite viimast korda õltusöögi ajal kokku ja ta teatas sulle, et tal on teine. Sinu õed sõitsid Taisse ja ei saa sealt tulema, sest lennujaam suleti karantiiniks – mingi senitundmatu viiruspuhang. Keegi ei tea, kas nad koju saavad, kui raske see haigus on, keegi ei tea, millal karantiin lõpeb. Sinu sõbratarid – üks neist osutus naiseks, kellega mees minema jalutas ja keeras teisedki su vastu ja ütlesid, et sellist naist ei peagi keegi tahtma ja ülepea oled sa kõikides oma õnnetustes ise süüdi. Nii. Kuidas sa end tunned? Mitte eriti hästi? Kogu selle segaduse ja pingelise olukorra peale läksid sa pisut segi. Sind pannakse kinnisesse osakonda, nii et sul pole enam võimalust mere äärde minna. Sa ei tea, kui kaua see kestab. See kõik kumuleerub. Su mälestused kaovad ja lõpuks võetakse sinult ka sinu nimi. Jääb palatinumber ja voodikoht. Kuidas sa ennast nüüd tunned?
Moraal – nii võib tunda end laps, kellelt on võetud tema vanemad. Tema turvaline paik. Tema lähedased. Mälestused heast elust. Ja lõpuks ka tema nimi.
Saabub pühapäev. Öö jäi muidugi jälle vahele. Kus sa siis saad magada – iga tunniga tuleb lähemale kohtumise aeg ja meie pole üldse valmis. Käib nimede ping-pong. Aleks – Meelis – Aksel – Tom – Andres – Andrus – … – ei, lapsele peab ikka enne otsa vaatama … Vahepeale muidugi kuulutuste kammimine. Sest ka vankrit on vaja. Või ehk isegi kahte.. mida vaja teada on – vaktsiinid – mis need on, millal vaktsineeritakse ja kas Sind on juba torgitud. Kas peaks torkima või ehk võib torkimatagi? Mähkmed! Milliseid mähkmeid kasutada – ok, haiglas on kindlasti oma süsteem, aga pea me kodus pole. Ja siis võib ju teha, mis hing igatseb. Kasvõi marlimähkmeid katsetada! Need tunduvad esteks romantilised. Ja teiseks võiksid säästa raha. Ja mis peamine – Sinu peput.
Pühapäeva hommik läeb töiste ja perekondlike asjaajamiste tähe all – kellele raamatuid, kellele faile, kellele aega. Kirjutan üles kõik vajaminevad telefoninumbrid – politseiamet; psühhiaater; arst, kellejuures IVF-katse pooleli jääb; linnaosavalitsus; perearst – et neile tee pealt helistada peale seda, kui JAH kindlamaks osutub.
Õppetund kevadiselt koolituselt. Kõigile kursuslastele jagati üllatusmunad – ja nüüd kujutage, et teie peos on teie laps. Teil on võimalus ta lahti pakkida – võtke lahti tekike tema ümbert, siis linake ja vaadake, kes sealt välja tuleb. Tundke, tundke selle kohaga, osutab juhendaja kõhule. Harutan muna- munakest – nii nagu kinder sürpriis ikka – hõbepaberike läikiv-veiklev; šokolaadike pruun ja magus, lõpuks vaid plastkooreke minu ja üllatuse vahel. Ettekujutlus töötab – no mis seal olla saab. Eks ikka mõni smurf või paremal juhul muumi või kokkupandav plika. Pange pakend kõrvale – säilitage see või visake minema. Nii nagu tundub teile õige. Ei, minema visata pakendit ju ei saa – see, milles laps tuuakse, on osake lapsest. Osake Elu Üllatusest. Kannatamatumad kõrvalt on saanud kätte osised – ahhaa, midagi, mida saab kokku panna. Rebin minagi plastkoore lahti. Juhendilt vaatan – tank, kurask. Ei, tanki ma ei oodanud. Ei, minu laps selline ei ole… ei saa olla, ei või… ma kasvatan ta ümber… või kas ma oskan/suudan/saan? Või kas üldse peaks? Võib ju olla, et just selline ta ongi – ootamatu. Võrdleme kaasaga, temalgi on neljarattaline. Traktor, tõhus tööloom. Ülesanne jätkub – kursuslased seavad oma leiud lauale. Gruppidesse ja gruppidest eemale – nii nagu meile meie enda käes olevate lelude koht tundub olevat. Ja seletame – mida tundsime, mida arvasime, miks me just nii ta paigutasime… Moraal – ära sea liiga detailseid ootusi. Kõik on hää nii nagu ta on. Oska vaid näha!
Sa magad nii rahulikult, et mul on hirm. Kas sa peadki nii rahulikult magama? Esimese söögivahe, mille koos veetsime, sa vigisesid – jällegi oli hirm – kas ma äkki valesti toitisin? Miks sa vigised, miks ei maga, võib-olla ma ei meeldi sulle? Või on need gaasid? Või ei saanud sa kõhtu täis? Küsin med.õelt – tema teab– ei, rohkem ei saa, üle 90g pole lubatud – ta on ju veel nii väike! Ma ei tea, mida ma teha saaksin, kuid ma tean – need hirmud on normaalsed. Neid tunneb iga ema. Noh, või peaaegu iga ema. Meie esimesel kohtumisel olid sa kahvatu. Palju kahvatum kui praegu. Ma loodan, et homme oled sa jumekam kui täna.
Pühapäeva päev. Noored kinno, lapselaps kaasa ja osturetkele – esmalt vaja leida midagi, mis jääb Sinule ESIMESEKS ASJAKS meilt. Sest me aimame – kohe koju Sind ei saa – bürokraatia vajab aega, et oma hammasrattaid sättida. Beebipoode on loomulikult küllaga. Ja hoolimata ülemaailmsest masust tundub, et lastevanematel läeb hästi – kõik beebitarbed on üüratute hindadega. Ja enamus neist on absoluutselt ebavajalikud. Vaatame lelusid. Üks on edevam kui teine, kuid peale mõnetunnist ringivaatamist tundub, et silme eest võtab vaikselt kirjuks. Nii et haarame lõpuks pea esimese, mis sel hetkel näppu jääb. Selleks osutub mõmmisid lakke näitav unelaulutäheke. Kollane.
Mõtlen veel – aga midagi pehmet? Midagi sooja? Midagi mõnusat naha vastu? Õige – tekike! Villane tekike, mille ise kudusin oma lapse jaoks teda oodates. Siis, kui ta otsustas, et veel ei tule. Vähemalt mitte minu kaudu. Kollane tekike meie tibule. Aga see on pisut kare. Teadagi – lina tuleb ümber õmmelda. Leiame ka selle, kuid kena kanti kahjuks mitte. Ja kell on juba palju – isegi alkoholi ei müüda enam.
Esimese osa ööst tikkisin neli meetrit. Teise osa vahtisin lakke. Ja kolmandiku suutsin ka magada. Õnneks. Sest esmaspäev tuli tihe. Sa said 7 päeva vanaks. Ma nägin sind esimest korda. Ma armusin sinusse esimest korda. Ja sa tead hästi, kuidas inimeste südameid endale võita – kes siis suudaks rahulikult magavale lapsele vastu panna.
**
Nüüd ma aiman, miks lapsed nutavad. Need kõige väiksemad. Neil on hirm. Ja hirm mitte haiget saamise ees, vaid hirm üksi jääda. Mulle tundub, et nad ei karda valu. Vaid üksindust. Kardavad, et kallis inimene jätab nad siia ja kaob. Siin on palju võõrast. Ja palju ebakindlat. Sa ei tea iial, mis minutil keegi tuleb ja torkima hakkab – kas on vaja temperatuuri teada või verd võtta. Ja mis saab võtta sest pisikesest kehast, mis pole veel poolt kuudki vana. Napilt üle kolme kilo ja on võitlemas omaenese ellujäämise eest.
Sa hakkasid nutma, kui tuli õde, sinu kaasa haaras ja protseduuride tuppa sebis – et verd võtta. Samas lasid end rahulikult torkida minu juuresolekul – kui ma sul põske paitasin ja kätt hoidsin.
HG 102. Sinu külge kinnitatakse ports juhtmeid. Enamus selleks, et jälgida – mis toimub. Kui kiirelt lööb süda, kui kiirelt hingad. Kui kõrge on vererõhk. Ja siis üks suur süstal, mis on punane. Verepunane. See kahaneb vaikselt, kuid järjekindlalt. Süstal surub vedelikku Sinu veeni. Aparaadid tiksuvad. Ja näitavad näite. Üks sakk muudkui jookseb ülalt alla. Ja tagasi alt üles. Õed jooksevad klemme otsima – sest need kohmakad on mõeldud suuremate laste jaoks. See on vereülekanne. 70 milliliitrit. Luban endale pühalikult, et hakkan doonoriks. Kui mind veel tahetakse.
Nii saime täna terve protseduuri rahulikult vastu pidada – kella 1st päeval õhtul 8ni. Tubli seitsmetunnine tööpäev ristseliti. Sundasendis ja juhtmete otsas. Sa olid hiiglatubli. Vahepeal nihelesid, kuid niipea kui minu või isa käsi su juurde jõudis, rahunesid kohe. Sest nii on turvaline. Sest turvatunne on maailma alustala.
See oli juba ammu – eelmisel sügisel, kui käisin mööda kaubanduskeskusi ja manasin omaette beebitarvete vahesse sattudes – siia jätame aasta pärast poole oma sissetulekust! Mähkmed – neid on vaja – beebitoitu, ehk mitte kohe, aga kindlasti tulevikus on vaja. Manamisest ja soovimisest on ennegi abi olnud. Kuigi, nagu on öelnud targad – olge ettevaatlik oma soovidega – nendel on kombeks täituda!
Suurte ja tähtsate soovide täitumiseks oli vaja, et meie kodu inspekteeriks asjatundja. Spetsialist, kelle otsustada on antud – kes sobib ja kes mitte lapsevanemaks. Spetsialist käis, vaatas meid ja vangutas pead – ei, teie ei peaks last saama. Või kui, siis paari aasta pärast ca paari-kolme aastase lapse. Ma keesin oma mõtted veeretades mitmeid ja mitmeid kordi üle – miks, oh miks see vaene laps peaks ootama paar aastat!!?! Ja kus?
Nüüd, pelgalt pool aastat hiljem, ma tean – kui Sa mulle silma vaatad, jääb maailm seisma.
Koos isaga käisime ühe turundusguru koolituspäeval. Tema ütles – tähtis on omad soovid kirja panna! Ja andis ülesande – pange kirja oma suurim soov nii, nagu see oleks määratud täitmisele, koos ajavormiga. Kirjutasin: me saame lapsevanemaiks veel enne selle aasta lõppu. Siis oli märtsi algus.
Käisin terapeudi juures sel aastal, ta toonitas, et on oluline oma soovid välja öelda; kirja panna – visualiseerida. Ja seejärel „vabaks lasta“ – lasta soovidel ja väljakirjutustel oma elu elada. Ma leidsin ühe Wiiralti gravüüriga postkaardi, kahe beebiga. Gravüür on mul siiani kuvari kõrval.
Täna tuli jume su põskedesse. Usun, et protseduuril oli mõju – sinu soontesse voolas lisaveri, mis peaks aitama su organismil maailmaga kohaneda.
**
HG 146. Täna olin Sinust, peale Sinuga kohtumist, esimest korda tund aega eemal. Isa oli Sinuga. Sina magasid õndsalt. Magasid ka tunni jagu peale minu tagasitulemist. Õunapuud kasvavad ümber haigla, viljadest lookas. Siin äärelinnakeses on vähemalt kaks poekest. Nagu ma need täna leidsin ühe memme juhatamise peale. Ja kaks apteegikest. Beebide pepukreemi ei ole. Ja õli ka “eji joole…” Tahan kodulinna – lemmikapteekide ja loodustarvetepoodide manu, et sulle parimat pakkuda. Voldikeste vahel on juba punakas… kui me varsti välja ei saa, siis vähe sellest, et mina sassi võin minna, on ka sinu nahk ohus.
Sa magad. Nagu inglike. Hirmutav jällegi – äkki liiga sügavalt? Hingad sa ikka?!
***
Sa oled saanud kuu aega vanaks.
Nüüd hakkan ma vaikselt uskuma, et see ongi tegelikkus, mis on muutunud nii ilusaks. Et ma ärkan üles ja su voodi on endilselt meie voodi kõrval ja sina ärkad peagi, et nõuda oma järgmine söögiports. Sa oled hakanud üha enam üleval olema ja tunned kindlameelset huvi kõikide võõraste kohtade vastu, kuhu oleme Sinu kaasa võtnud.
Vahepeal on olnud nii mõnigi päiksepaisteline päev. Kuid ma usun, et üks neist jääb mulle eriliselt meelde. Sel päeval vaatasime teineteisele silma nii, et sinu hingepeeglist paistsid koos päike ja mina. See pilt sööbib mu mällu igaveseks.
Mahajätja päevaraamat
oktoober 2007
Viieteistkümne aasta suitsetamise järel oli maha jätmine tükk tegemist. Alustasin varateismelisena, sest tahtsin. Lõpetasin, sest otsustasin nii. Põhimotivaator oli vist tüdimus – sai juba suitsetatud kah, 17. eluaastast saati. 34. sünnipäeva tähistasin juba suitsuvabana! Nende aastate jooksul pole ma kordagi üritanud maha jätta. Pigem oli suhtumine – mina suitsetan, mulle meeldib see ja inimesed, kes minuga koos tahavad elada, peavad seda aktsepteerima.
Algus: poolikud sigaretid
Algas see nii, et olin juba mitu head nädalat end jälginud – sigarett nagu ei maitse enam. Tõmbad mahvi … mõnus, tõmbad teise … imeline, aga poole sigareti pealt … vaatad sigaretti, tunned haisu, vaatad konimolli (tuhatoosi) ja mõtled – milleks see kõik. Tegelikult isegi ei mõtle. Lihtsalt kustutad sigareti, et siis tunni-pooleteise järel rituaali korrata.
Nädal-kaks sellist pahvimist ja leiad – milleks siis üldse. Kallis kaasa ei suitseta. Teismeline perepoeg pole suutnud pahele vastu panna ja võtab järje üle, aga kui ma saaksin elamise nikotiinivabaks, võiks ka tema eeskuju võtta – saab ju ilma!
Võimalik, et seda viimast saabki põhimotivaatoriks nimetada. Olla eeskujuks oma lapsele. Kas ei kõla uhkelt? Kuigi. Toona – mahajätmise alguspäevil ma nii ei mõelnud.
Ma lubasin endale, et võtan asja rahulikult. Kui suudan maha jätta, olen tubli, kui ei suuda, olen vähemalt proovinud.
Seadsin sammud apteegi poole. Tänapäevane, mürgitatud ja mugandatud maailm pakub ju igaks otstarbeks rohtu ja abi. Astusin leti ette ja uurisin apteekripreililt – mismoodi see suitsetamise maha jätmine käib.
„Nuu, kaua suitsetab?”
„Üle kümne aasta kindlalt.”
„Kui palju?”
„Pakk päevas, vahel rohkemgi.”
„Maha ikka tahab jätta?”
„Mõtlesin, et annaks võimaluse …”
„Võite proovida närimiskummi (87.–)”
„Ma pole närija tüüp … kummist hakkavad lõualuud valutama …”
„Siis vaadake, see pakk – (227.–), selles on seitse plaastrit – igaks päevaks üks – kaks kuud jutti, siis lähete leebema peale, seda kuu aega ja siis veel leebem, kuni enam ei tahagi …”
Kiire rehkendus – suitsetamise maha jätmine on 9 krooni päeva kohta kallim kui suitsetamine.
Esimene nädal: mööda seinu
Esimesel päeval läks hoolimata plaastrist viis suitsu. Kaks neist hommikuse kohviga – enne plaastrit, hüvastijätuks või nii … Päeval üks ja õhtul veel kaks. No ei saa – kurgus kibeleb ja isa sõnad on meeles – kui maha jätad, hoia pakk taskus – paanikahoog ei aita. Hiljem, kui sigaretipaki kätte saad, on libastumine kergem tulema – teed mitu suitsu järjest ja nii see pakk läheb.
Teisel päeval ka viis sigaretti (shit!): hommikul enne plaastrit kaks, pärast kolm. Päeval vedasin oma tõbise kaasa välja – muidu hakkan suitsetama!
Kohvikus tüüris ta suitsetajate poolele – vana harjumus temalgi. Mina jälle sikutasin teisele poole – et anna mulle võimalus!
Nädala lõpuks teadis minu eksperimendist kogu tutvuskond. See oli järgmine motivaator – kohusetunne koos kardetavate etteheidetega. Hirm häbi ja läbikukkumise ees.
Vahepeal tundsin ennast ikka tõelise äpuna. Juba nädal plaastrite peal, aga ikka neli-viis sigaretti takkapihta. Ei, paha ei hakanud, ei iiveldanud, lihtsalt suitsuisu oli selline, et ilma suitsuta olles roni või küüntega mööda seina üles.
Poolteist kuud
Ikka sundmõtete küüsis. Tekkinud on uus sõltuvushirm – plaastrid, mida ma kasutan. Enesetunde suhtes leidsin, et polegi hullu. „Ainult” pooled mõtted sigarettidest – enam polegi kolmveerand, või nagu alguses – kõik mõtted suitsu/nikotiini ümber. Peavalu pole ka enam eriti tihedam kui tavaliselt. Esimesed kaks nädalat tahtis köha kopsud ära viia, iiveldust pole olnud. Lähedased on kõik mitu korda heasse kohta saadetud. Kui keegi mittesuitsetava minuga üldse elada või koos tööd teha tahab, peab neile au andma. Kui kaua nad vastu peavad?
Kaks kuud
Nullipäevi on päris palju. Enamus. Esimest korda õnnestus isegi ühest päris tõsisest tigedusehoost üle rabelda ilma suitsu ette panemata. Loopisin hoopis telefoni. Huvitav, kas tuleb odavam kui igapäevane suitsetamine?
Tundub, et otsin kramplikult mittesuitsetamise plusspooli. Rõhutan neid tihti ja valjusti. Kohvikus saab mittesuitsetajate poolel istuda ega pea kohvikut/sööklat valima selle järgi, kas seal suitsetajatele mõeldakse. Värskest õhust, teravamatest lõhnadest ja ergematest värvidest ma ei räägiks – pole täheldanud. Teine nüanss plusspoolele on suitsetavate tuttavate õrritamine. Kuigi, nii vist sõpru ei võideta …
Köögi kardin on puhas, juba teist nädalat valget värvi.
Kõik ülejäänu on veel negatiivne. Ootan pikisilmi, mil ma endiseks – stoiliselt rahulikuks kaisukaruks, tugevaks kaljuks muutuks …
(L)õpetuseks
Suitsetamist maha jätta ei ole kerge. Selleks peab olema kas äärmiselt hea motivaator, et mitte suitsetada või äärmiselt kehv motiiv suitsetamiseks.
Tarbisin plaastreid ettenähtud ajast kauem, aga kokkuvõttes oli neist abi. Plaaster aitas mul saada üle suitsunäljast, aga mitte suitsuisust.
Seda, et ma aasta-pooleteise pärast suitsetama ei hakka, ei julge siiamaani lubada. Võimalik, et see pisikene suitsuisukuradike, kes mul argipäeviti peas istub, saab mingil mustal päeval või ööl võitu ja ma torman suitsuputka poole.
Lisaks plaastritele ja toetavatele sõpradele oli mulle suureks abiks vesi. Nii kui tundsin end murduvat ja kööki sammuvat (sest seal on ju koht, kus suitsetada) haarasin veeklaasi ja nikotiini asemel manustasin vett.
See, mis nad räägivad asendustegevuse kohta, on täiesti õige. Leidke endale see. Kuigi. Siin on libastumisoht – nikotiinikust šokohoolikuks on vaid üks samm. Ja ääretult pisikene.
Väljavõte minu blogist
Milleks olla niiiii enesepiiraja?
Milleks saada ideaalseks?
Milleks loobuda inimlikust nõrkusest?
Vb see nõrkus just ongi minu inimlikkus?
Mis siis, kui ma jäängi selliseks? Selliseks vingujaks, nõudjaks, suitsunäljaseks?
Mis siis kui suus jääbki kibelema?
Pea jääbki valutama?
Milleks olla selline sarkast, bitch?
Kui suitsetamine jääbki sundmõtteks?
Võimalik, et olengi lihtsalt suitsetaja ja punkt. Minu vanaema on, minu ema on, miks mina ei või olla? Isa on ka, ja üks vanaisa oli kindlasti ka. Teist ei mäleta. Ei oska öelda.
Öeldakse, et alkohoolik jääb elu lõpuni alkohoolikuks. Olen kuulnud, et ka siis, kui alkohoolik või muu sõltlane, on olnud aastakest mõni kaine, ja saab ühe pitsi, satub ta jälle ummikusse. Mis siis, kui suitsetamisega on samamoodi? Aga milleks siis üldse see peavalu? Milleks sellised piinad, kui ma mõne aasta pärast täpselt samas seisus olen? Jälle suitsetan ja jälle jätan maha? Miks mitte olla suitsetaja ja punkt? Mina rahulikum, usutavasti ka mind ümbritsevatel inimestel parem …
Täna, pool aastat hiljem, ma juba tean: ideaalseks saada pole võimalik. Mul on palju muidki „puudusi, mis mind inimeseks teevad”. Ja ma ei jäänud vingujaks, nõudjaks-anujaks ja suitsunäljaseks. Suus ei jää kibelema, see kaob kuu-paari-kolmega. Ja pea ei jää valutama ning suitsetamine ei jää sundmõtteks.
Samal teemal minu veebipäevikus: http://unekott.blogspot.com/2007/01/niquitin-vs-nicorette.html
Valitud ettekäändeid
Leidsin veebist propagandalehekülje (http://woman.delfi.ee/eisuitsule/ ), kus toodi välja hunnik ettekäändeid:
1. Ettekääne: suitsetan vaid ühe sigareti ja jätkan siis loobumist.
Vastus: selleks, et taas suitsetama hakata, ongi vaja vaid ühte sigaretti!
2. Ettekääne: autasustan end vaid ühe sigaretiga.
Vastus: ühe sigaretiga kaotate kõik siiani saavutatu, leidke paremini sobiv autasu!
3. Ettekääne: praegu on lihtsalt vale aeg suitsetamisest loobumiseks.
Vastus: jäädes ootama parimat aega, ei alusta te kunagi suitsetamisest loobumist — praegu ON just parim aeg!
4. Ettekääne: olen muutunud pahuraks ega ole enam seltskondlik.
Vastus: ärrituvus on ajutine, taas suitsetama hakkamine ei lahenda probleemi. Läbikukkumisel tekkiv enesehaletsus muudab veelgi pahuramaks.
5. Ettekääne: võtan kaalus liigselt juurde.
Vastus: paksust teeb söömine ja vähene liikumine, suitsetamine on vaid söömise asendustegevus ja vastupidi.
Mõned minu isiklikud
• Elu on niigi jama, miks siis mitte lubada endale ühte pisikest sigaretti, olgu siis lohutuseks, õigustuseks, lepituseks või mingil muul ettekäändel!
• Sigaretita elu on palju kehvem kui sigaretiga.
• Ma ei ole mõelnud viimase 15 aasta jooksul nii palju suitsust kui nüüd, nendel viimasel viiel päeval!
Podcasti Julgus muutuda autor ja saatejuht Liisi Parker tutvustab mind nii:
Lea Sõmer on särav naine ja ema, kes hingekutselt perekonstellöör ja kasuperede toetaja. Läbi elu on ta julgenud valida mitmeid erinevaid suundi ja kogemusi ning tema teekond on täis sügavaid kogemisi ja inspireerivaid õppetunde.
Kuula rõõmuga!
Liisist lähemalt saad lugeda tema kodulehelt: www.liisiparker.com
Podcastis Julgus muutuda käisin rääkimas
- Julgetest otsustest ja elu usaldamisest.
- Konstellatsioonist ja sellest, kuidas eelnevate põlvkondade elud ja valikud võivad meid mõjutada.
- Manifesteerimise võluvõtmest ja loomise maagiast.
- Kunstlikust viljastamisest ja lapsendamisest.
- Kasuvanemaks olemiseks ja sellest, milline võib olla teekond selleni.
- Suhtest kehaga, maovähendusoperatsioonist ja tervist toetavast elustiilist ning sellest, kui oluline on leida enda jaoks see parim lahendus.
Peresaade. Hoolduspere- kodu südames sündinud lapsele
16. mai 2021.a.
Käisin koos Nadežda Leoskiga ERR Peresaates rääkimas oma kogemusest hooldusperena.
“Selleks, et millestki lahti lasta, tuleb see esmalt vastu võtta.”
Bert Hellinger
See tsitaat on mind kandnud praeguseks juba aastaid. Selleks, et minna edasi, uute eesmärkide poole, tuleb vanast taagast lahti lasta.
See ei ole alati kerge. Kuidas sa lased lahti, kui sa pole seda veel vastugi võtnud. Kuidas sa lased lahti vanast, kui sa ei tea, mis sind ees ootab? Sa lihtsalt soovid, et sul oleks teistsugune elu. Ja see näitab, et sa ei ole veel otsagi vaadanud oma praegusele situatsioonile.
Küsid – kust ma seda tean?
Tean, sest olen ise seal olnud.
Korduvalt.
Erinevas elu aspektides.
LÄBITUD KOOLITUSED
Kuigi olen veendunud, et paber üksi ei tervenda, tahan teha siinkohal kummarduse kõigile oma õpetajatele. Nii teile, kes te olete väljastanud sellekohase dokumendi, kui teile, kes te olete mõjutanud teinekord suuremaltki, kui te ette kujutate!
Allpool näete väikest läbilõiget aastate jooksul kogunenud tunnistustest.
Aitäh!
❤️
Kuuluvus organisatsioonidesse
MTÜ Oma Pere on 2008. aastal loodud lapsendajate, eestkoste- ja hooldusperede tugiorganisatsioon. Kui oled keegi, kes kaalub lapse võtmist perre, siis soovitan alustada just sellelt leheküljelt.
Eesti Professionaalsete Konstellööride Assotsiatsioon
EPKA on Eesti professionaalseid konstellööre ühendav ühing. Sellelt lehelt leiate kõik, mida vaja teada konstellatsioonidest ja konstellööridest Eestis. EPKA eesmärgiks on kontellatsiooniteenuse taseme ning konstellööride kutseeetika hoidmine Eestis.
Kui tunned, et saan sulle abiks olla või kui näed, et võiksime koos midagi luua, siis
Kolm naist, kakao ja viis kurvikat tooli
Eile oli imeline õhtu! Lõpuks ometi leidsime aega iseendale ja lähedastele naistele. Saime kokku – jõime kakaod, ajasime juttu ja lihtsalt olime koos. Ma polnud varem mõelnu
Suhete vundamendist
Inspireerituna möödunud sõbrapäevast tahan täna jagada teiega taipamisi suhete kolmest tasandist. Kuidas luua enda suhe uueks läbi kolme tasandi vaate. Suhe iseendaga Esmalt
Veidi teismelistest
Mu ümber on viimasel ajal palju teismeliste laste vanemaid. Poistel meie peres on ka parasjagu keskteismeea – selline mõnus protesti, kasvamise ja avardumise iga! 🌈 Minu kog
Head uut!
Vaid mõned tunnid tagasi lõppes aasta 2023, viimaste päevade jooksul, nagu teisedki, olen vaadelnud möödunud aastale peale. Olen teinud iseenda jaoks statistikat, üle lugenud
Julgus elada
Oktoobris 2023 Nädala jagu tagasi leidsin, et olen oma uue projektiga ummikus. Minu poolt kuvatud info ei jõua sihtgrupini… ja enda vastu aus olles, olin sihtgrupi seadmise ül