Mu ümber on viimasel ajal palju teismeliste laste vanemaid. Poistel meie peres on ka parasjagu keskteismeea – selline mõnus protesti, kasvamise ja avardumise iga! 🌈
Minu kogemused…
Mäletan, kui ma ise olin teismeline, mässasin oma vanematega suhteliselt pidevalt. Miski ei tundunud mulle tol ajal sobivat – ei see, kuidas nad mõtlesid, ega see, kuidas minusse suhtusid. Kuigi juukseid ma toona ei värvinud, andsin endast parima, et teha midagi, mis oleks vastupidine sellele, mida minu tagasihoidlikud ja lihtsad vanemad heaks kiitsid. 💄
Mäletan eredalt üht päeva, kui tulin koolist, tundes end nagu maailma mässuline. Värvisin oma silmad ja suu julgelt, luues endale tõsise sõjamaalingu näole. See ei olnud lihtsalt meik, vaid tõsine mäss, väljendusvorm, mis ütles: “Ma olen siin, ma olen erinev!!” Diivanil pikutades ootasin, et ema astuks õige kohe uksest sisse, ja ma olin valmis vastu võtma tema reaktsiooni, mis minu arvates pidi olema vähemalt üks keskmisest soorem torm… 🎨
Aga mis siis tegelikult juhtus? Ei mäleta, küllap mitte midagi erilist. Kui ema ka märkas minu mässu, ei pööranud ta sellele tähelepanu. Ta läks oma toimetuste juurde, justkui polekski midagi erakordset toimunudki. Ega ma toona midagi targemat sellest järeldada osanudki. 🤷♀️
Nüüd, olles ise ema..
Praegu, meenutades ja oma lastega mässates näen selgelt liine, kust olen õppinud, et lastel on õigus enesemääranguks. Olgu see siis julge meik, hullud juuksed või veel midagi muud. Oluline on, et noor saaks end väljendada. 🌟
Teismeline H oli alati olnud mõistev ja sõnakuulelik, kuid ühel päeval nägin ta silmist sädet, kui ta küsis: “Kas ma võiksin palun värvida oma juuksed roheliseks?”. Vaatasin talle veel sügavalt silma sisse ja mõtlesin – kui see on su sügav soov ja tahtmine… “Kui sa just pead..?” 🤔
Ma täiega saan aru, et see on tema viis end väljendada, nii nagu minagi oma nooruspõlves. Teadsin kohe, et toetan teda – see on ju oluline osa tema eneseavastamise teekonnast. 🌈
Mõned päevad hiljem leidsin end temaga Tradehouses juuksevärvi valimas. Ja muidugi seda kõige kärtsumat rohelist. Ja plondeerijat sinna juurde.. See kõik muidugi tema enda taskuraha eest. Värvi pani pähe juba “kogenud” sõber. (Viimati, vast ehk eelmisel kevadel värvisid noored paar juuksetutti lillaks, tol hetkel küll ilma eelnevalt plondeerimata, tegu tehti kusagil pargipingil, nii et mälestus jäi plekina riietele, kuid mitte karvagi ei saanud soovitud tooni.) Seekord olid värvija eelnevad kogemused kasuks – transformatsioon oli edukas, nagu näha. 😄
Selle loo õppetund ei seisnenud mitte ainult kärtsrohelistes juustes, vaid pigem selles, et lapsel on õigus enesemääramisele ja oma keha üle otsustamisele. See annab talle võimaluse väljendada oma individuaalsust ning kasvatada vastutustunnet ja eneseusku. Juuste värvimine oli vaid üks samm tema eneseavastamise teekonnal. Kui tahab elada rohelise peaga ja sellest tulenevate tagajärgedega – palun väga. Kui tahab teeb kõrva augu.. See on tema enesemääratluse ja identiteedi leidmise teekond. 🌈
Meie lapsed ei pea käituma nagu meie. Meie lapsed ei pea olema sama juuksevärviga, maitsega riietuse üle või.. miks ka mitte sama seksuaalse enesemääratlusega kui meie – nemad elavad ajastul, mida meie ettegi kujutada ei oska.